Jootraha jätmine – tänu hea teeninduse eest või ebamugav lisamaks?

  Kas jootraha jätmine peaks olema kohustuslik või on kliendil õigus maksta ainult arvel olev summa? Väljas söömine peaks...

 

Kas jootraha jätmine peaks olema kohustuslik või on kliendil õigus maksta ainult arvel olev summa?

Väljas söömine peaks olema lihtne: valid toidu, naudid toitu ja maksad arve.

Ometi tekib just maksmise hetkel küsimus, mis võib muuta meeldiva söögikorra ebamugavaks: kas jootraha tuleb jätta?

 

foto : Canva

 

Mõne inimese jaoks on jootraha viis näidata teenindajale tänu ja tunnustust. Teine leiab, et teenindaja palga maksmine on tööandja, mitte kliendi ülesanne. Kolmas jätab jootraha isegi siis, kui teenindus oli keskpärane, sest kardab muidu kitsi või ebaviisakas tunduda.

Üha sagedamini ulatatakse kliendile makseterminal, mille ekraan küsib, kas ta soovib lisada 10, 15 või isegi 20 protsenti. Mõnikord tuleb jootrahast keeldumiseks vajutada silmatorkavalt valikule „0%”, samal ajal kui teenindaja seisab kõrval.

Kas see on vabatahtlik tänuavaldus või varjatud surve?

 

 

Jootraha peaks olema tänu hea teeninduse eest

Jootraha jätmise kõige lihtsam põhjendus on see, et suurepärane teenindus väärib tunnustamist.

Hea teenindaja:

• tervitab sõbralikult;
• tunneb menüüd;
• märkab kliendi vajadusi;
• ei lase laual määrdunud nõudel kuhjuda;
• aitab erisoovide korral;
• jääb kannatlikuks;
• loob meeldiva õhkkonna;
• lahendab probleemid kiiresti ja rahulikult.

Sellisel juhul võib jootraha olla siiras viis öelda:

„Ma märkasin sinu pingutust ja hindan seda.”

Paljud kliendid jätavad hea teeninduse korral jootraha hea meelega. Neile ei tundu see kohustusena, vaid väikese lisana inimesele, kes muutis nende õhtu paremaks.

 

 

Miks peaks klient maksma töötaja palga kinni?

Teine pool küsib aga õigustatult: miks peab klient lisaks toidu ja joogi hinnale veel teenindaja töötasu eest vastutama?

Söögikoht määrab ise:

• menüü hinnad;
• töötajate palgad;
• teenindajate arvu;
• töötingimused;
• kasumi suuruse;
• teenindustasu olemasolu.

Kui ettevõte ei suuda töötajale õiglast palka maksta ilma kliendi vabatahtliku lisarahata, siis kas ärimudel on üldse õiglane?

Klient võib tunda, et ta maksab juba:

• toidu eest;
• joogi eest;
• söögikoha asukoha eest;
• käibemaksu;
• vahel ka teenindustasu;
• ning seejärel oodatakse veel jootraha.

Mõne inimese jaoks on see topeltmaksmine.

Ta ei jäta poes kassapidajale, apteekrile, koristajale ega bussijuhile lisaraha iga kord, kui nad oma tööd hästi teevad. Miks peaks restoraniteenindus olema erand?

 

 

Kas jootraha on päriselt vabatahtlik?

Teoorias küll. Praktikas mitte alati.

Makseterminal võib pakkuda valikuid:

• 10%;
• 15%;
• 20%;
• muu summa;
• jootrahata jätmine.

Kui teenindaja seisab terminali kõrval ja vaatab, mida klient valib, võib olukord tunduda ebamugav.

Klient võib valida jootraha mitte seetõttu, et teenindus oli erakordne, vaid sellepärast, et ta:

• ei taha näida kitsi;
• kardab teenindaja reaktsiooni;
• tunneb sotsiaalset survet;
• ei taha kaaslaste ees piinlikku olukorda;
• vajutab kiirustades esimesele valikule;
• ei saa kohe aru, mida ekraan küsib.

Sellisel juhul ei ole jootraha enam päris vabatahtlik. See muutub viisakusmaksuks, millest keeldumine nõuab julgust.

 

 

Miks küsitakse jootraha ka seal, kus teenindust peaaegu pole?

Varem seostati jootraha eelkõige lauateenindusega.

Nüüd küsitakse seda mõnikord ka siis, kui klient:

• tellib leti ääres;
• viib ise kandiku lauda;
• võtab kaasa kohvi;
• ostab pagaritoodet;
• teeb tellimuse puutetundlikul ekraanil;
• võtab toidu ise väljaandmisletist;
• koristab pärast laua enda järel.

See tekitab paljudes küsimuse: mille eest täpselt jootraha küsitakse?

Kui töötaja sisestab tellimuse ja ulatab kohvitopsi, kas 15-protsendiline lisatasu on põhjendatud? Või on jootraha küsimine muutunud lihtsalt automaatseks võimaluseks kliendilt rohkem raha saada?

Mõni klient hakkab sellistes olukordades tundma, et iga maksega kaasneb uus palve midagi juurde anda.

 

 

Teenindaja töö võib olla palju raskem, kui klient näeb

Samas ei pruugi klient alati tajuda, kui pingeline teenindustöö tegelikult on.

Teenindaja peab sageli:

• seisma mitu tundi järjest;
• kandma raskeid nõusid;
• teenindama korraga paljusid laudu;
• taluma ebaviisakaid kliente;
• parandama köögi tehtud vigu;
• töötama õhtuti, nädalavahetustel ja pühadel;
• hoidma sõbralikku ilmet ka väsinuna;
• koristama;
• vastama erisoovidele;
• lahendama konflikte.

Kui restoran on alamehitatud, võib üks inimene teha mitme töötaja töö.

Klient näeb võib-olla ainult seda, et joogid jõudsid lauda viis minutit hiljem. Ta ei näe, et samal ajal tuli teenindajal tegeleda köögist valesti tulnud tellimuse, katkise klaasi ja kolme uue lauaga.

Seetõttu võib väike jootraha olla töötajale oluline tunnustus.

 

 

Kas kehva teeninduse korral peaks ikka midagi jätma?

See küsimus jagab inimesed eriti teravalt kaheks.

Ühed jätavad alati vähemalt väikese summa, sest leiavad, et teenindaja ei pruugi olla probleemis süüdi.

Näiteks võib viivitus tulla:

• köögist;
• vähesest töötajate arvust;
• vigasest tellimussüsteemist;
• väga suurest klientide hulgast;
• juhtkonna halvast korraldusest.

Teised ütlevad, et jootraha tuleb välja teenida. Kui teenindaja oli ükskõikne, ebaviisakas või jättis kliendid tähelepanuta, pole lisaraha põhjendatud.

Kui jootraha jäetakse igal juhul, kaob selle algne mõte. Sellest saab lihtsalt kohustuslik lisatasu.

 

 

Kas jootraha suurus peaks sõltuma arve suurusest?

Levinud komme on arvutada jootraha protsendina arvest.

Aga ka see tekitab küsimusi.

Kas teenindaja tegi tingimata rohkem tööd, kui klient tellis 30-eurose pudeli asemel 100-eurose pudeli? Mõlemal juhul tõi ta lauda ühe pudeli.

Kui ühe laua arve on 40 eurot ja teise oma 200 eurot, võib sama 10-protsendiline jootraha tähendada vastavalt 4 või 20 eurot.

Kas töö erinevus oli tõesti viis korda suurem?

Mõne inimese arvates oleks õiglasem jätta kindel summa, mis sõltub teeninduse kvaliteedist ja töömahust, mitte ainult arve lõppsummast.

 

 

Kas suure seltskonna puhul peaks teenindustasu automaatselt lisama?

Paljud söögikohad lisavad suurematele seltskondadele automaatse teenindustasu.

Selle põhjendus on arusaadav. Suur laud tähendab teenindajale rohkem:

• tellimusi;
• nõusid;
• erisoove;
• jagatud arveid;
• koristamist;
• vastutust;
• võimalust, et laud võtab pikaks ajaks palju ruumi.

Samas peab selline tasu olema kliendile enne tellimist selgelt teada.

Ebameeldiv on avastada alles arvet saades, et sellele on lisatud näiteks 10 või 15 protsenti, ning makseterminal küsib seejärel veel eraldi jootraha.

Sellisel juhul võib klient kogemata maksta teeninduse eest kaks korda.

 

 

Jootraha võib tekitada töötajate vahel ebaõiglust

Söögikoha külastaja näeb peamiselt teenindajat, kuid hea kogemuse loomisel osalevad paljud inimesed.

Toidu valmistavad:

• kokad;
• köögiabilised;
• nõudepesijad;
• kondiitrid;
• koristajad.

Kui kogu jootraha jääb ainult lauda teenindanud inimesele, võivad tagaplaanil töötavad inimesed tunda, et nende panust ei hinnata.

Mõnes söögikohas jagatakse jootraha kogu meeskonna vahel. Teises jääb see ainult konkreetsele teenindajale. Mõnes kohas ei pruugi klient üldse teada, kellele tema raha tegelikult läheb.

Läbipaistvus oleks siin oluline.

Klient võiks teada:

• kas jootraha saab teenindaja;
• kas see jagatakse töötajate vahel;
• kas ettevõte võtab sellest osa;
• kas teenindustasu jõuab päriselt personalini.

 

 

Kas sularahas antud jootraha on parem?

Mõni klient eelistab anda jootraha sularahas, sest usub, et nii jõuab see kindlamalt teenindajani.

Kaardiga makstes võib jääda ebaselgeks:

• millal töötaja raha kätte saab;
• kas ettevõte võtab osa endale;
• kuidas summa jagatakse;
• kas sellele lisanduvad maksud või teenustasud.

Samas ei kanna paljud inimesed enam sularaha kaasas. Seetõttu on terminalis jootraha lisamise võimalus mugav.

Oluline oleks, et valik oleks selge ja survevaba.

 

 

Kas jootraha puudumine tähendab, et inimene on kitsi?

See on üks kõige ebaõiglasemaid oletusi.

Klient võib jootraha mitte jätta, sest:

• teenindus polnud hea;
• tal on piiratud eelarve;
• arve sisaldas juba teenindustasu;
• tema kultuuris pole jootraha tavaks;
• ta ei teadnud, et seda oodatakse;
• ta maksis täpselt nii palju, kui menüüs lubati;
• tal polnud sularaha;
• ta ei usu jootrahasüsteemi.

Restoranis söömine ei tähenda tingimata, et inimesel on palju vaba raha. Mõni lubab endale väljas söömist harva ja on selle jaoks kaua säästnud.

Kui toit maksab menüüs kindla summa, peaks kliendil olema õigus eeldada, et see ongi lõplik hind.

Ta ei peaks tundma häbi, kui tal pole võimalik veel kümmet või kahtkümmet protsenti juurde maksta.

 

 

Aga kas väljas sööma minnes peaks jootrahaga juba arvestama?

Jootraha pooldajad ütlevad sageli:

„Kui sul pole jootraha jaoks raha, siis ära mine restorani.”

See lause tekitab tugevat vastuseisu.

Kas restoranis söömine on tõesti lubatud ainult neile, kes suudavad maksta rohkem kui menüüs näidatud hind?

Kui ettevõte peab lisatasu vajalikuks, võiks see olla kohe hinna sees. Siis teab klient enne tellimist täpselt, kui palju söömaaeg maksab.

Varjatud moraalne kohustus muudab hinnad ebaselgeks.

Teisalt võib väita, et riigis või kultuuris, kus jootraha on tavapärane osa teenindaja sissetulekust, peaks klient kohalikke kombeid teadma ja austama.

 

 

Kas jootraha paneb teenindaja paremini pingutama?

Üks argument jootraha kasuks on see, et see motiveerib teenindajat pakkuma paremat teenust.

Mida tähelepanelikum ja meeldivam teenindaja, seda suurem võimalik lisatasu.

Kuid süsteem ei pruugi olla nii õiglane, kui tundub.

Jootraha suurust võivad mõjutada ka:

• teenindaja välimus;
• vanus;
• sugu;
• kliendi tuju;
• laua arve suurus;
• eelarvamused;
• restorani asukoht;
• kliendi enda rahaline olukord.

Väga hea teenindaja võib saada vähe jootraha lihtsalt sellepärast, et klient ei jäta seda põhimõtteliselt. Keskpärane teenindaja võib saada palju, sest teenindas jõukat lauda.

Seega ei mõõda jootraha alati töö kvaliteeti.

 

 

Kas parem oleks teenindustasu kohe arvele lisada?

Mõne inimese arvates oleks kõige ausam lahendus see, et restoran lisab hindadesse kõik kulud, sealhulgas töötajate õiglase palga.

Teine võimalus on selgelt märgitud teenindustasu.

Selle eelised oleksid:

• klient teab hinda ette;
• töötaja sissetulek ei sõltu juhuslikkusest;
• piinlik maksehetk kaob;
• teenindaja ei pea lootma kliendi heatahtlikkusele;
• kõik kliendid maksavad ühesugustel alustel.

Puuduseks on see, et klient maksab teenindustasu ka siis, kui teenindus oli halb.

Samuti võib restorani hind näida kõrgem kui konkurendil, kes jätab osa töötasust jootraha kanda.

 

 

Kas jootraha võib halba palgasüsteemi varjata?

Kõige tugevam kriitika jootrahakultuuri vastu on see, et see võimaldab tööandjal vastutusest kõrvale hoida.

Kui teenindaja sissetulek sõltub suuresti klientidest, võib tööandja maksta madalamat palka ja öelda, et ülejäänu tuleb jootrahast.

Nii muutub töötaja sissetulek:

• ebastabiilseks;
• hooajaliseks;
• sõltuvaks klientide arvust;
• sõltuvaks ilmast ja majandusest;
• sõltuvaks klientide meeleolust.

Töötaja võib tunda, et peab taluma ebaviisakat või sobimatut käitumist, sest kardab jootrahast ilma jääda.

Õiglane palk peaks tulema tööandjalt. Jootraha võiks olla tõeline boonus, mitte vajalik osa igakuisest sissetulekust.

 

 

Jootrahakombed on riigiti väga erinevad

Ühes riigis peetakse jootraha jätmist peaaegu kohustuslikuks. Teises sisaldub teenindus juba hinnas ning lisaraha pole oodatud. Kolmandas võib jootraha olla isegi ebaharilik.

See tekitab reisides palju segadust.

Turist ei pruugi teada:

• kas jootraha oodatakse;
• kui suur summa on sobiv;
• kas teenindustasu on juba arvel;
• kas sularaha on eelistatud;
• kas jootraha jätmata jätmine on solvav.

Restoranid võiksid muuta selle kliendi jaoks lihtsamaks, märkides menüüsse või arvele selgelt, kas teenindus on hinna sees.

Klient ei peaks õhtusöögi lõpus hakkama internetist otsima, milline protsent on paras.

 

 

Ka teenindaja ei tohiks klienti jootraha põhjal hinnata

Teenindaja võib olla pettunud, kui suure arve järel jootraha ei jäeta. See on inimlik.

Kuid klient ei tohiks selle tõttu saada:

• halvustavat pilku;
• iroonilist märkust;
• teistsugust kohtlemist;
• avalikku häbistamist;
• tunnet, et ta pole enam teretulnud.

Jootraha on vabatahtlik ainult siis, kui inimene võib sellest loobuda ilma karistuseta.

Kui jootraha puudumisele järgneb pahameel, oli tegemist sisuliselt kohustusliku tasuga, mida lihtsalt arvel ei näidatud.

 

 

Millal võiks jootraha jätmine olla eriti põhjendatud?

Jootraha võib tunduda väga loomulik, kui teenindaja:

• tegi midagi tavapärasest rohkem;
• aitas allergia või eridieedi korral;
• leidis lahenduse vea parandamiseks;
• oli eriti hooliv eaka või puudega külastaja vastu;
• teenindas suurt seltskonda kannatlikult;
• aitas sünnipäeva või tähtpäeva eriliseks muuta;
• jäi keerulises olukorras rahulikuks;
• pakkus tõesti erakordset teenindust.

Sellisel juhul ei ole jootraha surve, vaid siiras tunnustus.

 

 

Millal on täiesti mõistetav jootraha mitte jätta?

Jootrahast loobumine võib olla põhjendatud, kui:

• teenindaja oli ebaviisakas;
• klienti ignoreeriti;
• tellimus unustati ja keegi ei vabandanud;
• arvel oli juba teenindustasu;
• söögikohas puudus sisuline teenindus;
• klienti survestati lisaraha jätma;
• teenindaja käitus sobimatult;
• hind ja lisatasud polnud läbipaistvad.

Siiski tasub enne otsust mõelda, kas probleem oli teenindaja või restorani üldise töökorralduse tõttu.

 

 

Kõige ausam oleks selgus

Jootraha küsimuses pole võib-olla suurim probleem raha ise, vaid ebaselgus.

Klient ei tea, kas:

• jootraha oodatakse;
• see on kohustuslik;
• teenindus on juba hinnas;
• raha jõuab teenindajani;
• valitud protsent on sobiv;
• jootrahata jätmine on ebaviisakas.

Restoran võiks selle lihtsalt selgeks teha.

Näiteks:

„Teenindus sisaldub hinnas. Jootraha ei ole oodatud.”

või:

„Jootraha on vabatahtlik ja läheb täies ulatuses töötajatele.”

Selline sõnastus vähendaks pinget ning annaks kliendile päriselt vaba valiku.

 

 

Kokkuvõtteks

Jootraha võib olla ilus viis tunnustada head teenindust. Kuid see kaotab oma tähenduse, kui sellest saab vaikiv kohustus, mille puudumise pärast klienti hinnatakse.

Teenindaja väärib õiglast palka sõltumata sellest, kui helde klient sel õhtul on. Klient väärib omakorda õigust teada enne tellimist, kui palju teenus tegelikult maksab.

Hea teeninduse eest lisaraha jätmine võib olla meeldiv žest. Kuid klient ei peaks tundma, et ta peab töötaja palga kinni maksma, sest restoran pole seda oma hindadesse arvestanud.

Jootraha peaks olema tänu, mitte süütundest makstud lisamaks.

Mida arvad sina: kas söögikohas peaks hea teeninduse eest alati jootraha jätma või on kliendil täielik õigus maksta ainult arvel olev summa?