„Ole positiivne”, „küll see üle läheb”... Hea kavatsuse varjus võivad need laused teha rohkem haiget kui aidata Sagel...
„Ole positiivne”, „küll see üle läheb”... Hea kavatsuse varjus võivad need laused teha rohkem haiget kui aidata
Sageli arvame, et aitame teist inimest, kui ütleme talle raskel hetkel: „Ole positiivne” või „Ära mõtle sellele, küll kõik läheb mööda.” Need sõnad võivad esmapilgul tunduda heatahtlikud, ent tegelikult võivad need jätta inimese hoopis üksi oma murega.
Kristi
Kodused lood autor
.png)
|
| foto : Canva |
Psühholoogide sõnul võib selliste lausete taga võib peituda vaikne surve: ära tunne seda, mida sa tunned, ära räägi oma valust, püüa lihtsalt kiiresti rõõmsam olla. Selle asemel, et inimest päriselt kuulata, suunatakse ta oma tunded alla suruma.
Seda nimetatakse toksiliseks ehk pealesurutud positiivsuseks. See tähendab liigset optimismi, mis hakkab eirama või vähendama selle inimese tegelikke tundeid, kes parasjagu kannatab. Psühholoogide sõnul muutub positiivsus probleemiks siis, kui seda on liiga palju ja see ei arvesta enam olukorra tõsidusega.
Kui inimene räägib oma murest, aga talle vastatakse ainult: „Ära muretse, kõik saab korda,” võib ta tunda, et teda ei kuulata. Veelgi enam — tal võib tekkida tunne, et tema valu, hirm või kurbus ei ole õigustatud.
Positiivne ellusuhtumine ei ole iseenesest halb
Positiivsus on tegelikult väärtuslik omadus. See aitab inimesel raskustest taastuda, ebaõnnestumistest õppida ja mitte lasta igal tagasilöögil end murda. Positiivne inimene ei tähenda inimest, kellel pole kunagi raske. Pigem tähendab see inimest, kes suudab pärast rasket hetke uuesti püsti tõusta.
Psühholoogide sõnul tähendab positiivne meel seda, et inimene ei lase end negatiivsetest sündmustest täielikult maha suruda ja püüab leida igas olukorras midagi, mis aitab edasi liikuda.
Selline hoiak on võimalik kõigile. Oluline on aga vahe: positiivsus ei tähenda seda, et inimene peab end sundima rõõmsaks, kui tal on tegelikult valus. Samuti ei tähenda see, et rasked tunded tuleks maha vaikida või neist üle sõita.
Millal muutub positiivsus kahjustavaks?
Positiivsus muutub kahjustavaks siis, kui see ei jäta ruumi ausatele tunnetele. See väljendub sageli tühjades lausetes, mis ei arvesta inimese tegeliku olukorraga.
Näiteks öeldakse mures inimesele: „Ära mõtle sellele,” „Küll see mööda läheb,” „Ole lihtsalt positiivne,” või „Teistel on veel raskem.” Sellised laused võivad tunduda julgustavad, kuid tegelikult võivad need inimese tundeid vähendada ja tema kogemust tühistada.
Kui keegi on kurb, hirmul või segaduses, ei vaja ta alati kiiret lahendust ega sundi optimismile. Sageli vajab ta hoopis tunnet, et keegi kuulab teda päriselt.
Isegi lause „Tuleb positiivseks jääda” võib mõjuda haiget tegevalt, kui seda öeldakse ilma päriselt märkamata, mis teise inimese sees toimub. Sellisel juhul ei ole see enam toetus, vaid surve.
Kuidas pealesurutud positiivsust igapäevaelus ära tunda?
Pealesurutud positiivsus võib ilmuda nii sõprussuhetes, peres kui ka tööl. See võib tulla teistelt, aga inimene võib seda ka iseendale peale suruda. Aja jooksul võib see viia tunnete eitamiseni, raskuste pisendamiseni ja selleni, et inimene ei julge enam ausalt öelda, kuidas tal tegelikult läheb.
Töökeskkonnas on selline suhtumine sageli eriti nähtav. Näiteks võib juht öelda, et ettevõttel läheb väga hästi ja kellelgi pole põhjust muretseda, kuid veidi hiljem suletakse osakondi või teatatakse koondamistest. Sellisel juhul ei ole positiivne jutt mõeldud siiralt rahustamiseks, vaid ebameeldiva tõe varjamiseks.
Samamoodi mõjuvad halvasti laused, mida mõnes töökohas korratakse justkui motivatsiooni nime all: „Negatiivsed inimesed võiksid koju jääda” või „Kui tuled probleemiga, tule kohe ka lahendusega.” Sellised ütlused võivad sulgeda suu inimestel, kes tahaksid rääkida tegelikest raskustest või muredest.
Tulemuseks ei ole parem õhkkond, vaid vaikimine. Inimesed õpivad oma muret peitma, sest nad kardavad, et neid peetakse nõrgaks, tüütuks või liiga negatiivseks.
Kuidas julgustada nii, et see ei teeks haiget?
Tõeline hoolimine ei tähenda seda, et peame teisele iga hinna eest naeratuse näole panema. Mõnikord on palju olulisem lihtsalt kuulata — ilma hinnangute, kiirustamise ja valmis vastusteta.
Kui lähedane inimene on raskes seisus, ei aita teda alati lause: „Sa saad sellest üle.” Palju toetavam võib olla öelda: „Ma näen, et sul on praegu väga raske. Ma olen siin ja ma kuulan sind.” Või: „Sa oled juba nii paljust läbi tulnud. Sa ei pea praegu üksi hakkama saama.”
Kui inimene tunneb end ülekoormatuna, võib küsida ka väga lihtsalt: „Mida ma saaksin teha, et sul oleks natukenegi kergem?” Selline küsimus näitab, et sa ei püüa tema tunnet kiiresti ära parandada, vaid tahad päriselt kohal olla.
Sellised sõnad aitavad palju rohkem kui automaatne „Küll see üle läheb”. Need ei pisenda valu, ei anna hinnanguid ega suru teist inimest vaikima. Need annavad märku, et tema tunne on lubatud ja tema kogemus on päriselt oluline.
Tõeline positiivsus ei eita valu
Tõeline positiivsus ei tähenda seda, et kõik peab alati hästi olema. See tähendab pigem usku, et ka raskest hetkest on võimalik läbi tulla — aga mitte nii, et inimese tunded vahepeal olematuks tehakse.
Siiras toetus tunneb ära selle järgi, et inimene kuulab, püüab mõista ja vajadusel pakub abi. Ta ei kiirusta ütlema, et kõik on hästi, kui teisel ei ole hästi. Ta ei sunni naeratama, vaid jääb kõrvale ka siis, kui teisel on raske.
Just selline kohalolu võib olla palju tervendavam kui ükskõik kui ilusana kõlav positiivne lause.
Kristi
Kristi on Kodused lood lehe haldaja. Ta kirjutab kodu, pere ja igapäevaelu teemadel, tuues lugejateni praktilisi nõuandeid ja inspiratsiooni.
Kommentaare ei ole