Õnnetud inimesed kasutavad sageli neid väljendeid, ilma et nad ise seda märkaksid Mõnikord reedavad meie sõnad rohkem...
Õnnetud inimesed kasutavad sageli neid väljendeid, ilma et nad ise seda märkaksid
Mõnikord reedavad meie sõnad rohkem, kui me arvame. Mõni lause, mida inimene peaaegu harjumusest kordab, võib anda märku sisemisest väsimusest, kurbusest või rahulolematusest.
Kristi
Kodused lood autor
.png)
|
| foto : Canva |
Esmapilgul võib tunduda, et inimene lihtsalt ütleb välja, mida ta mõtleb. Tegelikult võivad aga teatud väljendid näidata, et tema mõtted on juba mõnda aega liikunud väga negatiivses suunas.
Psühholoogide sõnul kasutavad õnnetud või sisemiselt kurnatud inimesed sageli selliseid lauseid nagu: „Mul läheb alati halvasti, minuga juhtub alati midagi”, „Mis mõtet sel kõigel on?”, „Keegi ei mõista mind ega saa minust aru” või „Ju ma siis ei ole õnne väärt”.
Need ei ole lihtsalt juhuslikud sõnad. Sageli peituvad nende taga tuttavad mõttemustrid: lootusetus, abituse tunne, enda süüdistamine või veendumus, et tulevikust pole midagi head oodata.
Sõnad võivad mõtteviisi veelgi kinnistada
Psühholoogias räägitakse palju sellest, et mõtted, tunded ja käitumine mõjutavad üksteist. Kui inimene kordab endale pidevalt, et tal ei õnnestu nagunii midagi, hakkab ta seda üha rohkem uskuma.
Lause „Mul ei vea kunagi” võib tunduda hetkelise pettumuse väljendusena, kuid kui seda öelda ikka ja jälle, hakkab see muutuma sisemiseks tõeks. Inimene hakkab juba ette ootama, et asjad lähevad halvasti.
Nii võib tekkida suletud ring: inimene usub, et midagi ei muutu, proovib seetõttu vähem, saab vähem häid kogemusi ja leiab sellest kinnitust oma mõttele, et pingutamisel polegi mõtet.
Just selline mõtteviis võib pikapeale süvendada abitust ja lootusetust.
Kui inimene tunneb end elu ohvrina
Paljud negatiivsed väljendid keerlevad tunde ümber, et elu on inimese vastu. Näiteks:
- „Miks see alati minuga juhtub?”
- „Elu on ebaõiglane.”
- „Mul lihtsalt ei vea.”
Sellised laused võivad näidata, et inimene tunneb end olukordade ohvrina. Ta ei pruugi enam näha, kus tal on veel valikuid või võimalusi midagi muuta.
See ei tähenda, et tema mure poleks päris. Mõnikord ongi elu raske, ebaõiglane või väsitav. Küsimus on pigem selles, kas inimese sõnad jätavad talle üldse mingi väljapääsu.
Kui lause on alati „Miks see minuga juhtub?”, jääb inimene valu sisse kinni. Kui aga küsida „Mida ma sellest olukorrast õppida saan?” või „Mis on üks väike asi, mida ma praegu teha saan?”, tekib vähemalt väike liikumisruum.
See ei tee rasket olukorda kohe heaks, kuid aitab inimesel tunda, et ta ei ole täiesti jõuetu.
Laused, mis kõlavad nagu allaandmine
Mõned väljendid annavad märku sellest, et inimene on sisimas juba alla andnud. Näiteks:
- „Mis mõtet sel on?”
- „Nagunii ei muutu midagi.”
- „Ma ei saa midagi teha.”
- „Mul ei ole valikut.”
Need laused võivad tulla siis, kui inimene tunneb, et tema elu juhivad ainult välised asjaolud. Ta võib uskuda, et ükskõik mida ta teeb, tulemus on ikka sama.
Selline mõtteviis on väga kurnav. Kui inimene ei näe enam ühtegi võimalust, kaob tasapisi ka tahe proovida.
Selle asemel võiks endalt küsida midagi palju väiksemat ja lihtsamat: „Mis on üks asi, mida ma saan täna siiski mõjutada?”
Vastus ei pea olema suur. Mõnikord on see ainult klaas vett, väike jalutuskäik, üks sõnum sõbrale või kümme minutit vaikust. Aga just sellised väikesed sammud võivad katkestada tunde, et kõik on täiesti lootusetu.
Üksindust väljendavad laused
Sisemiselt õnnetud inimesed võivad sageli öelda ka lauseid, mis näitavad eraldatuse tunnet:
- „Keegi ei mõista mind.”
- „Ma olen täiesti üksi.”
- „Keegi ei hooli.”
- „Ma ei saa kellegagi rääkida.”
Need laused võivad tulla väga sügavast üksindusest. Ometi võivad need inimest veel rohkem teistest eemale lükata. Kui inimene usub, et keegi ei mõista teda niikuinii, võib ta lõpetada isegi proovimise.
Vahel ei vaja inimene kohe suurt lahendust. Ta võib vajada lihtsalt üht turvalist inimest, kellele öelda: „Mul on praegu raske.”
See üks lause võib olla palju avatum kui „Keegi ei mõista mind”, sest see jätab teisele inimesele võimaluse lähemale tulla.
Kui inimene räägib iseendaga liiga karmilt
Üks raskemaid märke sisemisest rahulolematusest on karm enesekriitika. Näiteks:
- „Kõik on minu süü.”
- „Ma ei ole piisavalt hea.”
- „Ma rikun alati kõik ära.”
- „Ma ei vääri õnne.”
Sellised laused võivad inimest väga sügavalt kahjustada. Kui ta räägib iseendaga kogu aeg halvustavalt, muutub sisemine maailm külmaks ja karistavaks.
See ei tähenda, et inimene ei peaks oma vigade eest vastutama. Muidugi peab. Aga vastutus ei ole sama mis enda mahategemine.
Selle asemel et öelda „Ma rikun alati kõik ära”, võiks proovida: „Ma tegin vea, aga ma saan sellest õppida.”
Selle asemel et öelda „Ma ei ole piisavalt hea”, võiks öelda: „Mul on praegu raske, aga see ei tähenda, et ma oleksin väärtusetu.”
Sõnastus võib tunduda väike asi, kuid aja jooksul muudab see väga palju seda, kuidas inimene iseendasse suhtub.
Positiivsus ei tähenda endale valetamist
Oluline on mõista, et keegi ei pea sundima end ütlema „Kõik on hästi”, kui tegelikult ei ole. Selline teeseldud positiivsus ei aita.
Palju kasulikum on rääkida endaga ausalt, aga mitte julmalt.
Näiteks „Kõik on kohutav ja nagunii ei muutu midagi” asemel võib öelda: „Mul on praegu raske, aga ma proovin leida ühe väikese sammu.”
See ei eita valu. See lihtsalt ei lase valul kogu lugu enda kätte võtta.
Väike küsimus, mis võib aidata
Kui pähe tuleb väga tume või lootusetu mõte, võib endalt küsida:
„Mis on üks väike asi, mida ma saan praegu teha, et end natuke paremini tunda?”
See võib olla väga lihtne:
- minna viieks minutiks õue;
- juua klaas vett;
- panna telefon korraks käest;
- kirjutada sõbrale;
- teha voodi ära;
- hingata paar korda rahulikult;
- avada aken;
- panna selga midagi mugavat.
Need väikesed teod ei lahenda kõiki probleeme. Aga nad annavad ajule märku, et inimene ei ole täiesti abitu. Midagi on siiski võimalik teha.
Ja mõnikord algab parem enesetunne just ühest väikesest liigutusest.
Kokkuvõte
Laused, mida inimene iga päev kasutab, võivad paljastada tema sisemaailma. Kui keegi kordab sageli „Minul ei lähe kunagi miski hästi”, „Mis mõtet sel on?”, „Keegi ei mõista mind” või „Ma ei vääri õnne”, võib see viidata sügavamale väsimusele, kurbusele või lootusetusele.
Kõige tähtsam ei ole end kunstlikult positiivseks sundida. Olulisem on märgata, millised laused võtavad inimeselt jõu ära, ja asendada need sellistega, mis jätavad vähemalt väikese võimaluse edasi liikuda.
Mõnikord ei muuda olukorda üks suur otsus, vaid väike küsimus: „Mida ma saan praegu teha, et end kasvõi natuke paremini tunda?”
See võib olla esimene samm tagasi iseenda poole.
Kristi
Kristi on Kodused lood lehe haldaja. Ta kirjutab kodu, pere ja igapäevaelu teemadel, tuues lugejateni praktilisi nõuandeid ja inspiratsiooni.
Kommentaare ei ole