Psühholoogide sõnul võivad need 11 käitumismustrit viidata valusale emotsionaalsele minevikule Kui inimene on ka...
Psühholoogide sõnul võivad need 11 käitumismustrit viidata valusale emotsionaalsele minevikule
Kui inimene on kasvanud keerulises või ebaturvalises keskkonnas, võivad lapsepõlves kogetud haavad temaga täiskasvanuikka kaasa tulla. Need ei pruugi alati olla nähtavad, kuid võivad mõjutada enesehinnangut, suhteid, valikuid ja seda, kuidas inimene iseendasse suhtub.
Kristi
Kodused lood autor
.png)
|
| foto : Canva |
Raske lapsepõlv jätab harva inimese täiesti puutumata. Isikliku arengu spetsialisti Adrian Voleniku sõnul võib kiindumuse puudumine, emotsionaalne hooletusse jätmine või toksiline kodune õhkkond kujundada käitumismustreid, mis hakkavad hiljem mõjutama suhteid nii teiste inimeste kui ka iseendaga.
Kõige keerulisem on see, et inimene ei pruugi ise arugi saada, kui palju need nähtamatud haavad tema täiskasvanuelu mõjutavad. Lapsepõlves kogetud emotsionaalsed puudujäägid võivad juhtida tema reaktsioone, valikuid, suhteid ja isegi seda, miks mõni asi elus korduvalt viltu läheb.
Siin on 11 märki, mis võivad viidata sellele, et inimene on kasvanud emotsionaalselt valusas keskkonnas.
1. Madal enesehinnang
Mõned lapsed kuulevad pidevalt kriitikat oma välimuse, käitumise, valikute või iseloomu kohta. Neid võrreldakse teistega, neile antakse mõista, et nad ei ole piisavalt head, või keskendutakse rohkem nende vigadele kui tugevustele.
Aja jooksul hakkab laps neid sõnumeid uskuma. Temas võib kujuneda veendumus, et ta ei ole piisav, ei vääri head või peab kogu aeg rohkem pingutama, et teda aktsepteeritaks.
Täiskasvanuna võib see väljenduda pidevas eneses kahtlemises. Inimene ei näe oma tugevusi, vähendab oma saavutusi ja hoiab enda suhtes väga kriitilist pilku.
Need, keda lapsepõlves palju kritiseeriti või kelle vajadusi ei märgatud, võivad täiskasvanuna otsida pidevalt teiste heakskiitu. Eriti võib see välja tulla tööelus, kus iga kiitus või tunnustus tundub hädavajalik, et tunda end väärtuslikuna.
2. Raskus usaldada iseennast ja teisi
Kui lapsepõlves kogeti reetmist, ebajärjekindlust või suhteid, millele ei saanud toetuda, võib sellest kujuneda sügav usaldamatus.
Sellisel inimesel võib olla raske uskuda, et teised päriselt hoolivad. Ta võib pidevalt kahelda teiste kavatsustes, analüüsida nende sõnu ja otsida varjatud motiive ka siis, kui neid tegelikult ei ole.
See mõjutab suhteid tugevalt. Kui inimene ei tunne end teiste kõrval turvaliselt, on tal raske lõdvestuda, olla avatud ja lasta kellelgi endale päriselt lähedale tulla.
3. Sügav hirm hülgamise ees
Hülgamishirm võib tekkida siis, kui laps tundis end lapsepõlves hooletusse jäetuna, üksikuna või emotsionaalselt mahajäetuna. Täiskasvanuna võib see avalduda tugeva hirmuna, et lähedased inimesed võivad äkki lahkuda.
Selline inimene võib vajada pidevat kinnitust, et teda armastatakse ja et teda ei jäeta maha. Ta võib muutuda klammerduvaks, murelikuks või liiga valvsaks iga väikese muutuse suhtes teise inimese käitumises.
Pikemas plaanis võib see hirm mõjutada tema otsuseid, suhteid ja enesetunnet. Ta ei pruugi valida seda, mis on talle hea, vaid seda, mis vähendab hetkeks hülgamise hirmu.
4. Raskus luua tugevaid ja sügavaid suhteid
Kui inimene kardab haavatav olla ja on varem suhetes haiget saanud, hakkab ta end kaitsma. Ta ei pruugi lubada endal päriselt avaneda, sest kardab uuesti haiget saada.
Ta võib varjata oma tundeid, tegelikke mõtteid või seda, kes ta päriselt on. Väliselt võib ta jätta mulje, et kõik on korras, kuid sisimas hoiab ta teisi turvalises kauguses.
See teeb sügavate suhete loomise keeruliseks. Lähedus vajab usaldust, ausust ja haavatavust. Ilma nendeta jääb suhe sageli pinnapealseks, isegi kui inimesed veedavad palju aega koos.
5. Pidev vajadus teistele meeldida
Mõned inimesed õpivad juba lapsena, et armastuse, tähelepanu või rahu saamiseks tuleb teistele meeldida. Kui laps ei saanud piisavalt heakskiitu, võib ta hakata tegema kõike selleks, et teised oleksid temaga rahul.
Täiskasvanuna võib sellest kujuneda harjumus panna alati teiste vajadused enda omadest ettepoole. Inimene ütleb „jah”, kuigi tahaks öelda „ei”. Ta aitab, kuigi on ise kurnatud. Ta kardab pettumust valmistada, sest seostab seda tagasilükkamisega.
Selle käitumise taga on sageli hirm kriitika või hülgamise ees. Inimene ei pruugi enam küsida, mida tema vajab, vaid keskendub sellele, kuidas mitte teisi pahandada.
6. Tugev hirm konfliktide ees
Kui lapsepõlves olid tülid hirmutavad, valusad või ettearvamatud, võib konflikt täiskasvanuna tunduda ohtlik isegi siis, kui tegemist on tavalise erimeelsusega.
Inimene võib teha kõik, et vaidlusi vältida. Ta vaikib, annab järele, neelab oma vajadused alla või teeskleb, et kõik on korras. Konflikti vältimine tundub talle viisina säilitada rahu ja turvatunnet.
Aga kui inimene väldib konflikte iga hinna eest, võivad tema enda vajadused jääda pidevalt tagaplaanile. Pinge ei kao, vaid koguneb vaikselt sissepoole.
7. Emotsionaalne tuimus
Kui lapsepõlv oli väga valus, võib inimene õppida oma tundeid alla suruma, et end kaitsta. See ei pruugi olla teadlik valik, vaid ellujäämisviis: kui tunded on liiga rasked, on lihtsam neid mitte tunda.
Täiskasvanuna võib see väljenduda emotsionaalse tuimusena. Inimene võib hoolida teistest väga sügavalt, kuid tal on raske seda näidata. Ta ei pruugi osata väljendada armastust, hellust või kurbust.
Ka väga valusates olukordades võib ta näida külm või ükskõikne. Tegelikult ei pruugi ta olla tundetu, vaid tal võib olla keeruline oma valu välja näidata ja sellega ühendust saada.
8. Võimetus seada piire
Kui lapse piire ei austatud või ta ei õppinud, et tal on õigus oma vajadustele, võib täiskasvanuna olla väga raske öelda „ei”.
Selline inimene ei pruugi selgelt tajuda, kus lõpeb tema vastutus ja kust algab kellegi teise oma. Ta võib lasta teistel end üle koormata, kasutada või survestada, sest piiride seadmine tekitab temas süütunnet või hirmu.
Piiride puudumine mõjutab nii tööelu kui ka isiklikke suhteid. Õnneks on seda võimalik õppida. Teraapia, eneseareng ja turvalised suhted võivad aidata inimesel mõista, mis on tema jaoks vastuvõetav ja mis mitte.
9. Sügavalt juurdunud enesesabotaaž
Kui inimene on kasvanud keerulises keskkonnas, võib ta sisimas uskuda, et edu, armastus või rahu ei ole tema jaoks. Ta võib karta õnnestumist või tunda, et ei vääri seda.
Selline sisemine uskumus võib viia enesesabotaažini. Inimene jätab võimalused kasutamata, lükkab olulisi asju edasi, valib valesid suhteid või loobub vahetult enne seda, kui midagi head võiks juhtuda.
Ta ei pruugi seda teadlikult teha. Sageli kordab ta mustreid, mis on tuttavad, isegi kui need teevad haiget. Esimene samm on märgata, millal inimene ise endale takistusi ette seab.
10. Kalduvus põgeneda iseenda eest
Mõned inimesed püüavad minevikuvalu vaigistada põgenemise kaudu. See võib väljenduda sõltuvustes, liigses töös, pidevas hõivatuses, enese tuimestamises või muudes viisides, mis aitavad ebamugavaid tundeid mitte tunda.
Mõte on üks: mitte kohtuda oma valuga. Hetkeks võib see tuua kergendust, kuid tegelikult jäävad lahendamata tunded alles.
Minevikust paranemiseks tuleb ühel hetkel selle sõlmed lahti harutada, mitte nende eest pidevalt põgeneda. Mõnikord on selleks vaja professionaalset tuge ja turvalist inimest, kelle kõrval oma lugu vaadata.
11. Raskused läheduse ja intiimsusega
Kaootilises või ebaturvalises keskkonnas kasvamine võib muuta läheduse keeruliseks. Inimesel võib olla raske usaldada, avaneda, näidata oma tundeid või lubada kedagi päriselt enda sisemaailma.
Eriti võib see välja tulla romantilistes suhetes. Armastuse väljendamine, oma vajadustest rääkimine, haavatavus ja emotsionaalne lähedus võivad tunduda korraga nii ihaldusväärsed kui ka hirmutavad.
Inimene võib eelistada hoida end kaitses, sest kardab uuesti haiget saada. See kaitse võib aga muutuda müüriks, mis takistab sügavate ja rahuldust pakkuvate suhete kujunemist.
Need mustrid ei pea jääma kogu eluks
Oluline on mõista, et ükski neist käitumismustritest ei ole lõplik kohtuotsus. Inimene, kes on kasvanud keerulises keskkonnas, saab paraneda, kui ta hakkab neid mustreid märkama ja mõistma.
Teraapia, enesetöö, teadlikkus ja toetavad suhted võivad aidata vanu haavu tasapisi tervendada. Kõige tähtsam on õppida nägema, millised automaatsed reaktsioonid tulevad minevikust, mitte praegusest hetkest.
Kui inimene hakkab iseennast paremini mõistma, saab ta tasapisi tagasi usalduse iseenda ja teiste vastu. Nii muutub võimalikuks luua rahulikumaid, tervemaid ja rohkem toetavaid suhteid.
Kristi
Kristi on Kodused lood lehe haldaja. Ta kirjutab kodu, pere ja igapäevaelu teemadel, tuues lugejateni praktilisi nõuandeid ja inspiratsiooni.
Kommentaare ei ole