Miks tunduvad 1960. aastatel sündinud inimesed eluraskuste ees vastupidavamad kui järgmised põlvkonnad? 1960. aastatel ...
Miks tunduvad 1960. aastatel sündinud inimesed eluraskuste ees vastupidavamad kui järgmised põlvkonnad?
1960. aastatel üles kasvamine tähendas sageli seda, et tuli ise hakkama saada, edasi liikuda ja oma tunnetega üksi toime tulla. Keegi ei rääkinud eriti sellest, mida laps tunneb. Keegi ei õpetanud, kuidas oma valu, hirmu või kurbust sõnadesse panna.
Kristi
Kodused lood autor
.png)
|
| foto : Canva |
Aastakümneid hiljem mõistavad paljud selle põlvkonna inimesed, kui raske oli kanda kõike seda, millest kunagi ei räägitud.
Põlvkond, keda õpetati vaikima
1960. aastatel üles kasvanud lapsed elasid maailmas, kus tunnetest ei räägitud nii nagu tänapäeval. Kannatus oli olemas, aga sellest ei räägitud. Mure tuli ära kannatada. Valu tuli alla neelata. Nõrkust ei näidatud.
Lapsed kasvasid sageli ilma suurema emotsionaalse toeta. Keegi ei küsinud iga päev, kuidas nad end tunnevad. Keegi ei seletanud neile, et nende hirm, kurbus või segadus on arusaadavad. Nad pidid lihtsalt edasi minema.
Võib-olla kõlab see mõnele väga tuttavalt. Paljud inimesed, kes kasvasid üles just sel ajal, on tänaseks jõudnud kuuekümnendatesse või seitsmekümnendatesse eluaastatesse. Ja nüüd võib hakata pinnale tõusma kõik see, mis jäi omal ajal ütlemata.
Ameerika psühholoog Diana Baumrind kirjeldas juba 1960. aastatel erinevaid kasvatusstiile: autoritaarset, lubavat ja tasakaalukamat ehk toetavamat kasvatusviisi. Need käsitlused mõjutasid hiljem palju seda, kuidas hakati lapsevanemaks olemist ja lapse arengut uurima.
Aga tolle aja lastel ei olnud vaja teaduslikke mõisteid, et oma tegelikkust mõista. Nende jaoks oli iseseisvus lihtsalt elu osa.
Kooli mindi sageli üksi. Tülid tuli ise ära lahendada. Igavusega tuli ise toime tulla. Kui midagi juhtus, ei sekkunud täiskasvanu alati kohe. Paljud lapsed õppisid varakult, et oma tunnetega tuleb ise hakkama saada.
See kasvatas neis vastupidavust. Nad õppisid piire tajuma, teistega läbi rääkima, pettumustega toime tulema ja raskustest läbi minema ilma, et keegi neid pidevalt juhendaks.
Iga raskus, millega nad pidid üksi toime tulema, muutis neid sisemiselt tugevamaks. Sageli ei märganud nad seda tugevust isegi ise.
Kui ebamugavusest saab arm
1960. aastatel oli ebamugavuse talumine igapäevane asi. Kui oli igav, tuli see ära kannatada. Kui oli raske, tuli edasi minna. Kui oli valus, ei olnud alati kedagi, kes oleks lohutanud või seletanud.
Tänapäeval räägitakse palju sellest, kui oluline on osata ebamugavust taluda. See tähendab võimet minna raskest hetkest läbi ilma, et inimene otsiks kohe kiiret leevendust või põgenemisteed.
Selle põlvkonna inimesed õppisid seda sageli juba lapsena, ilma et keegi oleks sellele nime andnud.
Psühholoog Jean Twenge on kirjutanud, et 1960. aastatest 2000. aastate alguseni muutus palju see, kuidas noored oma elu tajuvad. Üha rohkem hakati tundma, et elu sõltub välistest teguritest: oludest, keskkonnast, teiste inimeste otsustest või sellest, mis inimesega juhtub.
Varasem põlvkond oli aga sageli harjunud tundma, et tuleb ise hakkama saada. Neil kujunes tugevam sisemine kontrollitunne: usk, et nad peavad ise lahendusi leidma, vastu pidama ja edasi liikuma.
See ei tähenda, et kõik oli parem. Kaugel sellest.
Jah, see põlvkond võib näida tugevam, vastupidavam ja eluraskuste ees rahulikum. Kuid selle tugevuse taga võib olla ka palju vaikitud valu.
Kui laps kasvab üles nii, et tema tundeid ei nimetata, ei kuulata ega mõisteta, õpib ta neid peitma. Ta võib saada väga tugevaks, aga samal ajal ka väga üksildaseks.
Paljud neist inimestest ei saanud lapsena tööriistu, millega oma sisemaailma mõista. Nad ei õppinud rääkima sellest, mis neile haiget teeb. Nad ei õppinud küsima abi ega ütlema: „Mul on raske.“
Ja nüüd, aastakümneid hiljem, võivad need ütlemata sõnad hakata aina raskemalt südamele vajuma.
Nende tugevus tuli sageli vaikuse hinnaga
1960. aastatel sündinud inimesed võivad paista järgmiste põlvkondade kõrval vastupidavamad, sest nad õppisid varakult mitte alla andma. Nad pidid kohanema, ise lahendusi leidma ja raskustest läbi tulema.
Nad oskavad sageli taluda ebamugavust, kannatada ära keerulisi olukordi ja säilitada rahu ka siis, kui elu lööb jalad alt.
Aga see ei tähenda, et neil ei oleks olnud valus. See tähendab sageli lihtsalt seda, et nad õppisid oma valu mitte välja näitama.
Nende põlvkonna tugevus on tõeline. Kuid sama tõeline on ka see vaikus, milles paljud neist üles kasvasid.
Võib-olla ongi nüüd paljude jaoks aeg hakata tasapisi rääkima sellest, millest varem vaikiti. Mitte selleks, et minevikku süüdistada, vaid selleks, et lõpuks anda nimi tunnetele, mida nad lapsena üksinda kandsid.
Sest vastupidavus on väärtuslik, kuid inimene ei pea olema tugev nii, et ta jääb oma valuga täiesti üksi.
Kristi
Kristi on Kodused lood lehe haldaja. Ta kirjutab kodu, pere ja igapäevaelu teemadel, tuues lugejateni praktilisi nõuandeid ja inspiratsiooni.
Kommentaare ei ole