Lapsepõlves kogetud armastuse puudus võib täiskasvanuna avalduda just nende märkidena Armastuse, helluse ja soojade sõnad...
Lapsepõlves kogetud armastuse puudus võib täiskasvanuna avalduda just nende märkidena
Armastuse, helluse ja soojade sõnade puudumine lapsepõlves võib jätta inimese sisse jälgi, mis ulatuvad kaugele täiskasvanuikka. Mõnikord ei ole asi ainult selles, mida lapsele öeldi, vaid ka selles, mida talle kunagi ei öeldud.
Kristi
Kodused lood autor
.png)
|
| foto : Canva |
„Ma armastan sind.” Kolm lihtsat sõna, millel võib lapse jaoks olla tohutu tähendus. Ometi on palju inimesi, kes ei ole neid oma lapsepõlves peaaegu kunagi kuulnud. Selline emotsionaalne vaikus ei ole tühine asi. Kui laps ei saa kodus piisavalt selgeid armastuse ja kiindumuse märke, võib see hakata mõjutama seda, kuidas ta iseennast, teisi inimesi ja suhteid tajub.
Kliiniline psühholoog dr Dakari Quimby on rõhutanud, et lapsele „ma armastan sind” ütlemine ei ole ainult ilus lause. See aitab luua lapse sisemist turvatunnet. Kui laps tunneb, et teda armastatakse tingimusteta, on tal lihtsam kasvada enesekindlamaks, tulla toime raskustega ja luua hiljem turvalisemaid suhteid.
Kui aga laps kasvab keskkonnas, kus armastust ei väljendata, võib ta täiskasvanuna kanda endas teatud haavatavusi ja käitumismustreid.
Kui armastuse puudus hakkab kujundama inimese enesetunnet
Laps, kes ei kuule kodus armastavaid sõnu ega tunne piisavalt hellust, võib hakata endas viga otsima. Kui ta näeb, et teised lapsed saavad kallistusi, toetust või sõnu, mida tema ei kuule, võib tema sees tekkida valus küsimus: „Miks mitte mina? Mis mul viga on?”
Selline tunne võib aja jooksul kasvatada madalat enesehinnangut. Laps võib hakata uskuma, et kui ta ei saanud armastust, siis järelikult ei olnud ta seda väärt. Täiskasvanuna võib see väljenduda pidevas vajaduses välise kinnituse järele.
Hea sõna, tähelepanu või tunnustus ei ole siis lihtsalt meeldiv. See võib tunduda lausa hädavajalik. Ometi ei pruugi ükski kompliment ega lohutus seda sisemist ebakindlust päriselt ära võtta. Inimene võib ikka ja jälle vajada kinnitust, et ta on oluline, armastatud ja piisav.
Liigne andmine lootuses armastust vastu saada
Teine sagedane märk on väga suur, vahel isegi liialdatud andmine. Inimene, kes on lapsena armastusest puudust tundnud, võib täiskasvanuna püüda seda armastust välja teenida.
Ta annab palju, aitab palju, on alati olemas ja paneb teiste vajadused enda omadest ettepoole. Selle taga võib peituda vaikne lootus: „Kui ma olen piisavalt hea, lahke ja vajalik, siis mind armastatakse.”
Selline mõtteviis muudab suhted väsitavaks. Armastus ei tundu enam midagi loomulikku ja turvalist, vaid justkui midagi, mille nimel tuleb kogu aeg pingutada. Inimene võib anda väga palju, kuid tunda end sellest hoolimata tühja ja üksi jäetuna.
Raske on aru saada, kes ma päriselt olen
Armastuse ja emotsionaalse toe puudus võib mõjutada ka inimese identiteeti. Kui laps kasvab vanema kõrval, kes ei ole emotsionaalselt kohal, ei teki tal alati turvalist alust, millelt maailma avastada ja iseennast tundma õppida.
Turvaline lapsepõlv aitab lapsel mõista, kes ta on, mida ta tunneb, mida ta vajab ja mida ta tahab. Kui seda tuge ei ole, võib täiskasvanuna olla raske oma piire, soove ja tegelikke tundeid ära tunda.
Selline inimene võib kohanduda teiste järgi, püüda olla see, keda temalt oodatakse, ja kaotada kontakti sellega, kes ta ise päriselt on.
Hirm tagasilükkamise ja hülgamise ees
Lapsepõlves kogetud armastuse puudus võib tekitada tugeva hirmu tagasilükkamise ees. Täiskasvanuna võib inimene olla väga tundlik märkide suhtes, mis viitavad sellele, et keegi eemaldub, muutub külmemaks või ei vasta ootuspäraselt.
Väike vaikus, hilinenud sõnum või teise inimese halb tuju võib temas käivitada vana hirmu: „Mind jäetakse maha. Ma ei ole piisav. Mind ei valita.”
Selline hirm võib muuta suhted keeruliseks. Inimene võib hakata klammerduma, üle mõtlema või otsima pidevalt kinnitust, et teine inimene ikka hoolib.
Perfektsionism ja soov mitte eksida
Paljud inimesed, kes on lapsena tundnud armastuse ja tunnustuse puudust, püüavad täiskasvanuna olla täiuslikud. Nad usuvad, et kui nad ei tee vigu, on tublid, saavutavad palju ja vastavad kõigi ootustele, siis ehk on neid lihtsam armastada.
Perfektsionism võib väljastpoolt paista tugevuse ja kohusetundlikkusena, kuid selle taga võib olla sügav hirm: „Kui ma eksin, mind ei armastata. Kui ma ei ole piisavalt hea, mind jäetakse kõrvale.”
Selline sisemine surve on kurnav. Inimene ei puhka päriselt, sest tal on kogu aeg tunne, et ta peab end tõestama.
Miks armastuse väljendamine on nii oluline?
Lapsele armastuse näitamine ei tähenda ainult suuri sõnu või erilisi hetki. See tähendab ka igapäevast soojust, kuulamist, kallistamist, julgustamist ja kohalolu. Laps vajab tunnet, et ta on armastatud ka siis, kui ta eksib, nutab, kardab või ei vasta kellegi ootustele.
Kui inimene ei saanud seda lapsepõlves piisavalt, ei tähenda see, et ta oleks katki või lootusetult määratud samu mustreid kordama. Neid haavu on võimalik märgata, mõista ja tasapisi tervendada. Kuid esimene samm on sageli aus äratundmine: võib-olla ei olnud mul puudu tugevusest, vaid armastusest, mida lapsena vajasin.
Ja seepärast tasubki oma lähedastele öelda, et nad on kallid. Mõnikord võib üks lihtne lause anda inimesele rohkem turvatunnet, kui me arvata oskame.
Kristi
Kristi on Kodused lood lehe haldaja. Ta kirjutab kodu, pere ja igapäevaelu teemadel, tuues lugejateni praktilisi nõuandeid ja inspiratsiooni.
Kommentaare ei ole