Liina, 47, armastab 23-aastast Markust: „Ma tean, et inimesed ei mõista meid, aga mina olen õnnelik“ ...
Liina, 47, armastab 23-aastast Markust: „Ma tean, et inimesed ei mõista meid, aga mina olen õnnelik“
.png)
|
| foto : Canva |
Autor: Kristi · Kodused lood
Pealtnäha võiks arvata, et 47-aastase naise ja 23-aastase noormehe vahel ei saa olla tõsist suhet. Ometi näitab Liina ja Markuse lugu, et armastus ei mahu alati ühiskonna ootustesse ega teiste inimeste arvamustesse. Liina on õnnelik, aga samas teeb talle haiget see, et inimesed neid sageli hukka mõistavad.
Liina, 47, käib juba mõnda aega 23-aastase noormehega ja on õnnelik
Kui Liina esimest korda Markusega kohtus, ei osanud ta arvata, et sellest tutvusest võiks saada midagi enamat. Ta oli siis 47-aastane, töötas kommunikatsioonijuhina ja oli olnud juba kolm aastat üksi. Pärast varasemaid pettumusi ei otsinud ta enam iga hinna eest armastust. Ta oli õppinud oma eluga hakkama saama, oma päevi ise täitma ja oma rahu hoidma.
Siis aga tuli Markus.
Markus oli 23-aastane noormees, kellega Liina teed ristusid töö kaudu. Alguses oli kõik viisakas ja ametlik. Mõned tööalased vestlused, mõned juhuslikud pilgud, mõned laused, mis jäid kuidagi kauemaks meelde kui oleks pidanud. Liina püüdis esialgu endale öelda, et see pole midagi. Et see on lihtsalt meeldiv inimene. Et ta kujutab endale ette.
Aga mida rohkem nad suhtlesid, seda selgemaks sai, et nende vahel on midagi, mida ei saa lihtsalt mööda vaadata.
„See oli tunne, mida ma ei olnud ammu kogenud“
Liina tunnistab, et esialgu ehmatas teda kõige rohkem just vanusevahe. Mitte niivõrd see, mida tema ise tundis, vaid see, mida teised võiksid arvata. 24 aastat on pikk vahe. Ta teadis seda ise väga hästi.
Ometi oli Markuse kõrval midagi, mis muutis ta rahulikuks. Noormees ei käitunud temaga kerglaselt ega mänginud tema tunnetega. Ta oli tähelepanelik, soe ja kuidagi siiras. Ta oskas kuulata. Ta kirjutas talle. Helistas. Märkas väikeseid asju.
Liina, kes oli juba harjunud ise tugev olema, tundis äkki, et keegi näeb temas taas naist. Mitte ainult ema, kolleegi või vastutustundlikku täiskasvanut, vaid naist, kellel on tunded, igatsused ja õigus olla õnnelik.
Nende suhe muutus ühel õhtul. Markus pakkus välja, et teeb süüa. Mitte midagi uhket — lihtne pastaroog, vaikne õhtu ja vestlus, mis venis pikemaks, kui kumbki oli plaaninud.
Just sel õhtul said nad aru, et nende vahel ei ole ainult sõprus ega mööduv uudishimu. See oli midagi palju tugevamat.
Kaheksa kuud koos
Nüüdseks on Liina ja Markus koos olnud kaheksa kuud. Nende suhe ei ole ainult salajased kohtumised ega ilus algus, mis kiiresti möödub. Nad on õppinud teineteist tundma, harjunud teineteise rütmidega ja leidnud oma väikese maailma, kuhu teiste arvamused alati ei mahu.
Liinale meeldib, kui Markus talle helistab. Talle meeldib näha tema nime telefoni ekraanil. Talle meeldib, kui noormees saadab sõnumi lihtsalt selleks, et küsida, kuidas tal läheb. Ja talle meeldib see, kui Markus saab tema juurde jääda mõneks päevaks.
Need on väikesed asjad, aga Liina jaoks tähendavad need palju.
Ta ütleb, et Markuse kõrval tunneb ta end jälle noorena. Mitte lapsikult ega vastutustundetult, vaid elavana. Nagu elu ei oleks veel läbi. Nagu tema ees oleks veel päevi, mida oodata.
Õnn, millel on oma varjud
Ent sellel armastuslool on ka teine pool. Liina ei salga, et vahel tuleb talle hirm peale. Ta mõtleb tulevikule ja küsib endalt, kas selline suhe saab päriselt kesta.
Tema on 47. Markus on 23.
Liina teab, et tema ei lähe enam nooremaks. Ta teab ka seda, et Markus on alles elu alguses. Võib-olla tahab noormees ühel päeval midagi muud. Võib-olla tahab ta perekonda, lapsi, teistsugust elu. Võib-olla tuleb päev, mil nende teed lähevad lahku.
See mõte teeb Liinale haiget.
Aga samal ajal on ta aru saanud, et pidev hirm ei kaitse teda valu eest. See võtab ainult ära rõõmu, mida ta võiks praegu tunda.
„Ma ei saa elada kogu aeg kartes“
Liina on õppinud endale ütlema, et muretsemine ei muuda tulevikku. See ei tee armastust kindlamaks ega lahkuminekut kergemaks. See ainult rikub hetke, mis on praegu veel ilus.
Sellepärast püüab ta võtta elu päev korraga.
Ta ei tea, mis saab aasta pärast. Ta ei tea, mis saab viie aasta pärast. Ta ei tea, kas Markus jääb tema ellu pikaks ajaks või oli nende kohtumine lihtsalt üks väga ilus peatükk tema elus.
Aga ta teab üht: praegu on ta õnnelik.
Ja seda õnne ei taha ta iseenda hirmudega ära rikkuda.
Kõige raskem on teiste pilk
Liina sõnul ei ole nende suhte kõige keerulisem osa mitte vanusevahe ise, vaid teiste inimeste suhtumine. Ta on märganud pilke. Ta on tajunud hinnanguid. Ta teab, mida mõni inimene mõtleb, isegi kui seda välja ei öelda.
Mõne arvates ei saa 47-aastase naise ja 23-aastase mehe vahel olla päris armastust. Mõni peab seda kapriisiks. Mõni arvab, et noormees kasutab teda ära. Mõni arvab vastupidi, et tema kasutab Markust.
Liina jaoks on need hinnangud valusad, sest tema teab Markust teistmoodi. Tema tunneb tema headust, tema nalju, tema vaikseid hetki, tema tähelepanu ja tema viisi armastada.
Kõrvaltvaatajad näevad numbreid.
Liina näeb inimest.
Armastus ei küsi alati luba
Liina ja Markuse lugu tuletab meelde, et armastus ei tule alati sellisel kujul, nagu me seda ootame. Mõnikord tuleb ta valel ajal, vales kohas või kellegi kaudu, kelle puhul mõistus ütleb esialgu: „See ei saa olla võimalik.“
Aga süda ei mõtle alati vanuse, statistika ja ühiskondlike ootuste järgi.
See ei tähenda, et kõik oleks lihtne. Suur vanusevahe toob kaasa küsimusi, ebakindlust ja hetki, mil tuleb iseendaga aus olla. Ent Liina jaoks on kõige tähtsam see, et nende suhe on siiras.
Ta ei taha enam elada ainult selle järgi, mis teistele sobib.
Ta tahab elada nii, et tema enda süda ei jääks tühjaks.
Iga hetk on kingitus
Liina ütleb, et ta püüab meelde jätta iga hetke. Markuse pilgu, tema sõnumid, ühised hommikud, kallistused, vestlused ja vaikused. Ta teab, et tulevik on ebakindel, aga just sellepärast tunduvad praegused hetked talle veel väärtuslikumad.
Ta ei taha mõelda ainult sellele, kuidas kõik võib ühel päeval lõppeda. Ta tahab märgata ka seda, mis praegu olemas on.
Sest mõnikord ei mõõdeta armastust mitte aastates, vaid selles, kui elusana see inimest tundma paneb.
Kas nende armastus kestab? Seda ei tea keegi
Liina ja Markuse loo lõppu ei tea veel keegi. Võib-olla jäävad nad pikemaks ajaks kokku. Võib-olla tuleb päev, mil elu viib nad eri suundadesse. Liina ei eita seda võimalust.
Aga ta ei taha ka kahetseda seda, et kartis liiga palju.
Praegu on nad koos. Nad hoiavad teineteist. Nad naeravad, igatsevad, kohtuvad ja proovivad mitte lasta teiste arvamustel oma suhet ära määrata.
Liina jaoks on Markus tõestus, et armastus võib tulla ellu siis, kui seda kõige vähem oodata oskad. Ja vahel võib keegi, keda sa ei oleks iial osanud ette kujutada, äratada sinus uuesti tunde, et elu on veel ees.
Lõppsõna
Liina ja Markuse lugu ei pruugi kõigile sobida ega kõigile arusaadav olla. Aga võib-olla ei peagi armastus alati olema teistele arusaadav. Mõnikord piisab sellest, et kaks inimest tunnevad teineteise kõrval midagi, mida nad kaua tundnud ei ole.
Vanusevahe võib tekitada küsimusi, aga see ei tee tundeid automaatselt valeks.
Liina teab, et tulevik võib tuua valu. Ent ta teab ka seda, et elu ilma armastuseta oleks veel kurvem. Sellepärast valib ta praegu hirmu asemel hetke. Ja hetkes on ta õnnelik.
Kristi
Kristi on Kodused lood lehe haldaja. Ta kirjutab kodu, pere ja igapäevaelu teemadel, tuues lugejateni praktilisi nõuandeid ja inspiratsiooni.
Kommentaare ei ole