Psühholoogia järgi on neil, kes kogu aeg virisevad, lapsepõlvest puudu jäänud just see oluline asi

Pidev virisemine võib tunduda lihtsalt tüütu harjumusena, kuid vahel peidab see endas lahendamata vajadusi, vana valu või mustrit, mis on ku...

Pidev virisemine võib tunduda lihtsalt tüütu harjumusena, kuid vahel peidab see endas lahendamata vajadusi, vana valu või mustrit, mis on kujunenud juba lapsepõlves. 

Psühholoogia järgi on neil, kes kogu aeg virisevad, lapsepõlvest puudu jäänud just see oluline asi

foto : Canva

  

Mõned inimesed justkui ei oskagi näha elu helgemat poolt. Kuid psühholoogide sõnul peitub sellise korduva käitumise taga palju enamat kui lihtsalt iseloomuomadus.

Aeg-ajalt nurisemine ei ole ei ebatavaline ega halb. Nagu psühhoanalüütikud meelde tuletavad, aitab ajutine rahulolematus väljendada vajadust või emotsiooni, anda sõnadele sellele, mis häirib, ja seejärel edasi liikuda. Tekib pettumus, see saab välja öeldud ja elu läheb edasi. Just oskus öelda välja, mis on valesti, aitab vältida vaikset kuhjumist enda sisse.

Probleem tekib siis, kui inimene viriseb kogu aeg. Spetsialistide sõnul „lukustab krooniline kaeblemine inimese kinni. See toidab olukorda, selle asemel et seda muuta.” Kui tavaline rahulolematus võib avada tee tegutsemisele või arutelule, siis pidev virisemine loob raske õhkkonna ja väsitab lõpuks ka ümbritsevaid inimesi.

 

 

Spetsialisti sõnul on virisemine ennekõike viis otsida tunnistajat. Ehk siis inimene ei sõnasta oma vajadust otseselt, vaid väljendab oma halba enesetunnet kaeblemise kaudu. Ta tahab, et teda kuulataks, mõistetaks ja tema tundeid kinnitataks. Paraku juhtub aja jooksul tihti vastupidine: lähedased väsivad ära, tõmbavad end tagasi ja ei võta enam kuuldut tõsiselt. Nii võib tekkida nõiaring.

Pidev kaeblemine võib väljenduda ka ohvrirollis püsimisena. Spetsialistide sõnul on sellistel inimestel sageli tugev kalduvus keskenduda ainult probleemidele. Mida rohkem pilk kinnistub sellele, mis on halvasti, seda rohkem hakkab see täitma kogu mõtteruumi ja värvib kogu tegelikkuse tumedamaks. Selline mehhanism võib vähendada võimet märgata positiivseid asju ka siis, kui need on tegelikult olemas.

Psühhoanalüüsi järgi võib selline kalduvus olla seotud väga nõudliku sisemise häälega ehk üliminaga, mis kujuneb välja perekondlike ja sotsiaalsete normide mõjul. Sageli on need inimesed väga kriitilised nii teiste kui ka iseenda suhtes.

 

 

Mõne inimese elus on kaeblemine võinud juba lapsepõlves muutuda viisiks, kuidas tähelepanu saada või end kuuldavaks teha. Laps võis tunda, et tal jäi puudu tähelepanust ja ärakuulamisest, ning hakkas seetõttu virisema, et teda märgataks. See võis olla tol hetkel tõhus viis toime tulla, kuid vahel kandub seesama käitumismuster märkamatult edasi ka täiskasvanuikka.

Samas ei tohiks virisemist taandada lihtsalt tüütuks iseloomujooneks. See võib olla kaitsemehhanism, kohanemisviis, aga ka depressiooni või ärevuse sümptom. Erinevus tuleb välja selles, kui sageli see käitumine esineb, kui jäik see on ja kas inimene suudab oma käitumist muuta. Kui kaeblemine tungib kõigisse eluvaldkondadesse ja sellega kaasneb püsiv sisemine kannatus, võib professionaalne abi olla kasulik.

Pideva virisejaga suheldes tasub vältida negatiivsuse võimendamist või inimese alandamist. Palju mõistlikum on seada selged piirid, mitte toita kaeblemist juurde ja pakkuda olukorrale teistsugust vaatenurka. Teisisõnu ei ole see muutumatu iseloomujoon. See on käitumisviis — ja seda on võimalik muuta.