Psühholoog selgitab: mida tähendab elu partneriga, kes vajab pidevalt teiste tähelepanu

  „Elu võrgutajast partneriga” foto : Canva   ...

 

„Elu võrgutajast partneriga”

foto : Canva

 

Elu jagamine inimesega, kellele meeldib pidevalt teiste tähelepanu võita, ei ole sugugi lihtne. Isegi siis, kui asi ei lähe otsese petmiseni, võib selline lakkamatu võrgutamine paarisuhet tugevalt kõigutada. Mida tähendab see vajadus iga hinna eest meeldida? Kas see saab üldse sobida kokku stabiilse paarisuhtega? Psühholoog aitab seda hoiakut paremini mõista ning jagab nõuandeid, kuidas suhet tasakaalus hoida ja samal ajal ka iseennast kaitsta. Võrgutamine on küll inimlik ja saab alguse väga varakult, sageli alateadlikult – juba beebi ja ema „võrgutavad” teineteist sünnist saadik –, kuid sellel on oma piirid, kui eesmärk on luua toimiv ja harmooniline paarisuhe.

45-aastane Katrin on sellist tormilist ja kurnavat suhet ise kogenud.
„Elasin viis aastat koos väga karismaatilise mehega, kellele kõik naised järele vaatasid. Ta teadis seda ja mängis sellele palju välja, eriti selleks, et tööelus edasi jõuda. Kuigi ta ei läinud sõnadest kaugemale, muutus see mulle järjest raskemini talutavaks, eriti siis, kui see toimus õhtustel üritustel otse minu silme all. Ma tundsin end olematuna, pidevalt alandatuna ja maha tehtuna. Ka paljud tõsised jutuajamised ei muutnud midagi. Kaks aastat tagasi lahkusin, et mitte jääda kibestunuks ja hingeliselt katki. Tahtsin tagasi saada usu iseendasse ja tõestada endale, et väärin enamat.”

 

 

Miks tekib see vajadus võrgutada?

Sageli peitub selle taga nartsissistlik haav, mis on kujunenud juba lapsepõlves.

„Suhe teise inimesega ei ole kujunenud tasakaalukalt ega lugupidavalt. See võib olla ka varakult välja kujunenud kaitsemehhanism: tõmmatakse teise tähelepanu endale, et end kaitsta ja tagada, et sind armastataks.”

 

Mängu ja sõltuvusliku käitumise piiril

Pilgud, galantsus, julged naljad, puudutused – võrgutaja kasutab oma sarmi selleks, et võita teiste imetlust, lugupidamist või usaldust. Paljude jaoks on see vaid omamoodi eneseesitlus või jõudemonstratsioon, mis tegelikult kaugemale ei lähe.

„Teiste puhul, keda nimetatakse meelsasti seelikuküttideks, on truudusetus aga justkui vajalik lõpp-punkt – viimane tõestus teise inimese vallutamisest,” selgitab psühholoog-seksuoloog. „Siin on tegu pigem sõltuvusliku käitumisega: teisest inimesest saab objekt, keda võib tarbida ja koguda, arvestamata tema tunnetega.”

 

 

 

„Ma pean võitlema, et ta mind endiselt märkaks”

Sellistes tingimustes paarisuhte loomine ei ole sugugi lihtne. 35-aastane Liina on kolm aastat elanud koos mehega, kes ei suuda jätta kasutamata võimalust naiste seltskonnas särada.

„Igapäevaselt on see kurnav,” tunnistab ta. „Ma võin sellest rääkida ja selgitada, kui palju see mulle haiget teeb, aga probleem tuleb alati uuesti tagasi. Ta ei mõista, et ma pean pidevalt pingutama, et püsida tema silmis huvitavana, ja et tasapisi seab ta meie suhte ohtu.”

Võrgutaja on igavesti rahulolematu ega ehita midagi kestvat.

„Ta otsib alati uudsust ja väljakutseid ega anna endale võimalustki suhet päriselt üles ehitada.", ütleb psühholoog:" Tema suutmatus pikemalt pühenduda tugevneb ka sellest, et ta tüdineb teisest inimesest kiiresti.”

Probleem on selles, et selline käitumine hakkab partnerit negatiivselt mõjutama.

„Ma näen hästi, et ka mina ise olen muutunud,” ütleb Liina. „Ma olen pidevalt kaitseasendis, umbusklik ja jälgin tema iga väiksematki liigutust. See on nõiaring, sest nüüd heidab tema mulle ette, et ma ei anna talle piisavalt vabadust. Ometi ei taha ma üldse selline kaaslane olla!”

Langeda paranoiasse? See on ju täiesti loomulik, kui sa ei saa teist inimest lõpuni usaldada.

„Võrgutaja käitumine on pidev provokatsioon,” rõhutab psühholoog-seksuoloog. „See muudab partneri täielikult ebakindlaks, eriti siis, kui ta ei ole emotsionaalselt väga tugev.”

 

 

 

Kuidas reageerida?

Esita endale küsimusi

Aga kuidas üldse ette kujutada pikka suhet mehe või naisega, kes ei suuda flirtimist lõpetada?

„Kõigepealt tuleb leppida sellega, et sa ei saa teda muuta,” ütleb psühholoog. „Aga samal ajal tuleb küsida ka endalt, mis selles suhtes tegelikult toimub.”

Miks me sellise inimese endale partneriks valisime? Kas me teadsime algusest peale, et ta on selline?

Alguses võib olla väga meelitav olla see „väljavalitu”, aga miks ei suuda me lahkuda siis, kui kannatus on juba kohale jõudnud?

„Samuti tuleb olukorda hinnata võimalikult objektiivselt,” lisab psühholoog. „Kas me ehk tõlgendame mõnd asja üle? Armukadedus, omanditunne ja teise autonoomia mitte austamine võivad samuti suhet kõigutada.”

 

Räägi partneriga

Et suunata teine inimene oma käitumist ümber hindama, tuleb osata välja öelda, mis täpselt haiget teeb. 37-aastane Kristel suutis nii oma praeguse suhte taas tasakaalu viia.

„Markus võrgutab loomulikult ja peaaegu instinktiivselt. Olin talle sellest varemgi rääkinud, aga mitte väga tungivalt, sest kartsin näida virisejana. Kuid viimased kolm kuud ei suutnud ma seda enam taluda ja tundsin, et meie suhe hakkab hääbuma,” räägib ta. „Otsustasin talle silmad avada – seekord kindlamalt, aga eelkõige rääkides päriselt sellest, mida ma neil hetkedel tunnen. See vestlus aitas tal mõista minu valu. Nüüd näen tema muutunud käitumises pühendumise märki ja see rahustab mind.”

 

Vaheta rollid

Mõnikord võib proovida partnerit taas enda poole tõmmata, pöörates rollid ümber ja muutudes ise aktiivsemaks ning võrgutavamaks.

„Selle asemel et jääda ohvriks, võib jälle ise saada peamiseks ihaldusobjektiks. Kuid leegi pidev taasõhutamine nõuab väga palju pingutust,” märgib psühholoog. „Pikema aja jooksul on seda raske hoida.”

Mõned paarid eelistavad vaikiva kokkuleppena leppida mitme suhtega või isegi polüamooriaga.

„Tasakaal võib olla võimalik, kui mõlema vabadust austatakse.”

Aga kui võrgutamine põimub manipulatsiooni või perverssusega, tuleb osata ka loobuda. Ja leppida sellega, et vahel on targem lahkuda enne, kui saab liiga palju haiget, satub manipuleerimise alla või lausa ohtu.

Kõigepealt tuleb siiski eristada tahtlikku ja kasule suunatud võrgutamist spontaansest sarmikusest. Esimesel juhul püüab inimene silmatorkavalt meeldida mingi kindla eesmärgi nimel. Teisel juhul on tegemist inimesega, keda peetakse lihtsalt loomult võluvaks ja kes meeldib kõigile, ilma et ta otsiks teadlikult teiste heakskiitu. Selline sarm ei ole mäng ega too tingimata kaasa probleeme.