Jah, ma tahan üksi olla – ja põhjus ei ole üldse see, mida arvad

Kõik inimesed ei taastu ühtemoodi. Mõni kogub energiat teiste keskel, teine aga leiab tasakaalu alles siis, kui saab olla omaette, vaikuses ...

Kõik inimesed ei taastu ühtemoodi. Mõni kogub energiat teiste keskel, teine aga leiab tasakaalu alles siis, kui saab olla omaette, vaikuses ja ilma pideva suhtlemiseta. Soov üksi olla ei tähenda tingimata eemaldumist, kurbust ega huvipuudust teiste vastu. Sageli on see lihtsalt aus viis hoida oma vaimset tasakaalu, kuulata iseennast ja taastuda maailmast, mis võib tundlikule inimesele liiga valjuks muutuda.

foto : Canva

 

Jah, ma tahan üksi olla. 

Mitte sellepärast, et mulle ei meeldi inimesed, vaid sellepärast, et igasugune suhtlemine, lärm, rahvamassid ja pikad vestlused kurnavad mind.

Ma ei ole õppinud üksi elama, mulle meeldib üksi elada. Ma tahan üksi elada. See on erinev.

 

Ja mulle meeldib olla üksi, selle asemel, et ümbritseda end inimestega, kes ei ole minuga samal lainel.

Ei, ma ei ütle, et need inimesed oleksid igavad, mul pole sugugi sellist kavatsust... 

 

Ma ütlen lihtsalt, et me oleme erinevad. 

 

Meie tundlikkus ja arusaamine ei ole samal tasemel.

 

 

 

Ma ütlen ka seda, et mida vanemaks ma saan, seda paremini ma tean, kes ma olen, kuhu ma lähen ja mida ma tahan.

 

Ja seda, mis minuga üldse enam kokku ei sobi.

 

Ma ei vaja seltskonda. Ma ei tunne end kunagi üksi, ma tunnen end suurepäraselt vaikuse sees. 

 

Ja kui ma kutsun inimesi külla, siis on minul selleks soov ja selle üle rõõm.

 

Sageli oma sisemise rahu, oma tasakaalu, oma rahulolutunde leian ma tagasi üksi kodus olles või looduses jalutades aga ikka üksi -  ikka ja alati.

 

Ma ei hoia inimestest eemale, ma olen valiv empaat. Empaat, kes austab oma tundeid ja kuulab oma keha, vaimu ning hinge.

 

Mulle meeldivad inimesed, mulle meeldib neid kuulata, neile nõu anda ja neid aidata.

Aga peale seda nõuab minu MINA väikest pausi.

Üksi olemise vajadus ei tee kedagi külmaks ega eemaletõukavaks. Vastupidi – sageli oskavad just need inimesed teisi sügavalt kuulata, mõista ja toetada, sest nad tunnevad hästi nii iseenda kui ka teiste piire. Kui inimene lubab endale vaikust, puhkust ja oma ruumi, ei põgene ta elu eest, vaid hoolitseb selle eest, et temas jätkuks ka edaspidi soojust, tähelepanu ja päris kohalolu.