6 märki, et see, mis sind teise inimese juures ärritab, võib rääkida sinust endast

  6 märki, et see, mis sind teise inimese juures ärritab, võib tegelikult rääkida sinust endast ...

 

6 märki, et see, mis sind teise inimese juures ärritab, võib tegelikult rääkida sinust endast

foto : Canva

 

Paljud inimesed lükkavad suhtlemises niinimetatud peegli põhimõtte tagasi, sest nad on kuulnud sellest liiga lihtsustatud versiooni. Umbes nii: „Kui sa näed kelleski isekust, siis järelikult oled sa ise isekas.” Ja kõik.

Selline seletus on liiga külm, jäik ja mustvalge. See ei jäta ruumi nüanssidele. Pole ime, et see inimestele vastu hakkab.

Probleem ei ole peegli põhimõttes endas. Probleem on selles, et seda mõistetakse sageli liiga ühekülgselt. Inimest ei saa taandada lihtsaks võrrandiks. Igal emotsioonil ei ole ainult ühte põhjust. Iga reaktsioon ei ole otsene tõend selle kohta, et sinus on täpselt sama omadus olemas.

Seetõttu lükkavadki paljud selle mõtte kõrvale. Mitte sellepärast, et see oleks tingimata vale, vaid sellepärast, et seda on valesti selgitatud ja valesti kasutatud.

Peegel ei tähenda koopiat. See ei tähenda, et „tema on sina”. Peegel tähendab pigem resonantsi — sisemist puudutust. Kui keegi sind sügavalt häirib, ei tähenda see automaatselt, et sa oled temaga samasugune. See tähendab, et miski sinus on saanud puudutatud.

Ja seni, kuni otsid lihtsat vastust, võid mööda vaadata sellest, mida see reaktsioon sulle tegelikult näidata püüab.

 

 

Peegel ei ole süüdistus, vaid info

Paljud kasutavad peegli põhimõtet hinnangu andmiseks. „Kui see mind häirib, siis järelikult olen ma ise selline.” Loomulikult tekib siis kaitseasend. Sa sulgud, õigustad end või hakkad vastu.

Aga peegel ei süüdista sind. Ta ei pane sulle silti külge. Ta annab sulle infot.

Tugev reaktsioon on märk. Tugev emotsioon näitab, et sinus on midagi, mis vajab tähelepanu. Kui muudad oma vaatenurka, võtad sa oma jõu tagasi. Sa ei küsi enam: „Mis mul viga on?”, vaid: „Mida see mulle õpetama tuli?”

Ja sellest hetkest hakkab kõik avanema.

Sa muutud kohtumõistjast vaatlejaks. Peegli mõte ei ole sind väiksemaks teha, vaid sind valgustada — kui oled valmis seda teistmoodi kuulama.

„Kõik, mis meid teiste juures ärritab, võib viia meid parema arusaamiseni iseendast.”
— Carl Gustav Jung

 

Lõks nimega „mina olen ju hea inimene”

Sa näed end lahke, mõistva ja helde inimesena. Ja võib-olla sa oledki. Aga ka see kuvand võib muutuda kaitsekihiks. Sa hoiad sellest nii tugevalt kinni, et ei märka enam oma tasakaalutusi.

Kui oled „hea inimene”, tundub ju loogiline, et probleem peab tulema teistest. Siis muutub peegel ebamugavaks ja sa lükkad selle kõrvale isegi märkamata, et seda teed.

Selline hoiak rahustab, kuid takistab samal ajal arengut. Sa jätkad andmist, kohanemist ja mõnikord isegi liiga palju järeleandmist. Ja kui keegi teine käitub enesekesksemalt, mõistad sa ta hukka.

Mitte ainult selle pärast, mida ta teeb, vaid ka sellepärast, et ta puudutab sinus osa, mida sa pole veel valmis endas uurima.

Sellest lõksust väljumine tähendab suuremat selgust. See tähendab tunnistamist, et sa võid olla hea inimene ja samal ajal omada ka sisemisi tasakaalutusi. Just seal muutub peegel kasulikuks. Mitte selleks, et end lõputult kahtluse alla seada, vaid selleks, et areneda teadlikumalt.

 

 

6 võimalikku tähendust selle taga, kui mõtled: „Ta on isekas”

Ühes ja samas inimeses võib näha väga erinevaid omadusi — nii positiivseid kui negatiivseid. Aga et seda paremini mõista, kujutame ette, et sind häirib sügavalt kellegi isekus. Mida see võiks sinu enda kohta näidata?

 

1. Sa unustad ennast liiga sageli ära

Kui sind ärritab see, et keegi tundub isekas, võib põhjus olla selles, et sina oled harjunud end teiste järel teisele kohale panema.

Sa annad, kohaned, teed kompromisse — sageli isegi märkamatult. Sinu reaktsioon ei pruugi rääkida niivõrd teisest inimesest, vaid tasakaalutusest sinu enda elus.

Kui näed kedagi end ilma süütundeta valimas, võib see äratada sinus vaikse frustratsiooni, mida oled juba kaua kandnud.

 

2. Sa tunned süüd, kui valid iseennast

Sind ei pruugi häirida ainult teise inimese käitumine, vaid vabadus, millega ta seda teeb.

Võib-olla tunned sisimas, et iseenda valimine on halb, isekas või isegi keelatud. Tema teeb seda ilma filtrita — ja see tekitab sinus ebamugavust.

Mitte tingimata sellepärast, et ta eksib, vaid sellepärast, et ta kehastab midagi, mida sina endale veel ei luba. See sisemine pinge võib panna sind hukka mõistma seda, milleks sa ise veel ei julge saada.

 

3. Sa kannatad vaikides ega väljenda end

Võib-olla oled õppinud olema see inimene, kes mõistab, neelab alla, kohaneb ega tee tüli. Kui keegi teine võtab palju ruumi, ärritab see sind.

Aga võib-olla ei häiri sind ainult tema käitumine, vaid kontrast sinu enda vaikimisega.

Sina hoiad end tagasi, kogud pingeid ja kannatad ära. Ja kui näed inimest, kes ennast ei piira, vajutab see täpselt sellele kohale, kus sina ise ei julge end väljendada.

 

4. Sa ootad teistelt seda, mida sa endale ise ei anna

Sa võid näha kedagi isekana, sest ta ei vasta sinu ootustele. Aga selle taga võib olla rahuldamata vajadus, mida sa pole õppinud ise endale pakkuma.

Sa ootad tähelepanu, austust, hoolimist või märkamist, aga võib-olla ei anna sa neid asju iseendale sisemiselt piisavalt.

Teine inimene muutub siis päästikuks, mis toob nähtavale puuduse, mida sa pole veel endas tunnistanud.

 

5. Sa annad liiga palju, aga ei sea piire

Sa annad palju, sageli ilma selgete piirideta. Ja kui teine inimene ei anna sulle samal moel tagasi, tajud sa teda isekana.

Tegelik küsimus on aga mujal: kas sa oskad öelda „ei”? Kas sa oskad peatuda? Kas sa tunned ära hetke, mil oled liiga palju andnud?

Ilma piirideta lood sa ise suhteid, mis lähevad tasakaalust välja. Teine inimene võib lihtsalt täita ruumi, mille sina oled avatuks jätnud.

 

 

 

6. Sa ei julge omaenda jõudu täielikult kasutada

Isekus võib mõnikord olla moonutatud vorm millestki sügavamast: oskusest valida iseennast, võtta oma koht ja väljendada oma vajadusi.

Kui sa seda teise juures tõrjud, võib juhtuda, et tõrjud seda jõudu ka iseendas.

Sa eelistad jääda vastuvõetavaks, kontrollituks ja turvaliseks. Aga sügaval sisimas tead võib-olla, et võiksid olla palju enesekindlam ja otsekohesem. Ja just see tekitabki ebamugavust.

 

Kui peegel ei tähenda: „Sa oled samasugune”

Võib-olla mõtled nüüd: „Aga kuidas on tõsisemate asjadega? Manipulatsioon, julmus, nartsissism?”

Äärmusliku käitumise puhul ei ole õige küsimus: „Kas ma olen temaga samasugune?” Õigem küsimus on: „Miks see mind nii tugevalt puudutab?”

Kas see aktiveerib sinus hirmu, arusaamatust, tugevat õiglustunnet, valu või vajadust kaitsta piire?

Peegel ei näita sulle tingimata teise inimese tegu ennast. Ta näitab reaktsiooni, mille see tegu sinus vallandab. Ja see reaktsioon on alati isiklik.

Lõks seisneb selles, et kõike võetakse liiga sõna-sõnalt ja tuuakse automaatselt iseenda peale. Sa ei vastuta selle eest, mida sa teiste juures märkad. Aga sinu tõlgendus, emotsiooni tugevus ja viis, kuidas sa sellele reageerid, kuuluvad sulle.

Just seal muutub peegel kasulikuks — mitte selleks, et end teisega võrrelda, vaid selleks, et paremini mõista, mis sinus toimub, kui puutud kokku teatud käitumise või olukorraga.

 

Mida sa võidad, kui õpid peeglit kasutama?

Kui muudad viisi, kuidas sa teisi inimesi loed, rahuneb sinus midagi peaaegu kohe. Sa ei reageeri enam nii kiiresti, ei mõista kohe hukka ega lase igal emotsioonil end kaasa viia.

Sa võtad distantsi. Sa vaatled. Ja selles ruumis on juba rohkem selgust. Vähem segadust, vähem tarbetut pinget.

Sa ei ole enam oma tunnete meelevallas — sa hakkad neid mõistma.

„Kui muudate viisi, kuidas asju vaatate, muutuvad asjad, mida vaatate.”
— Wayne Dyer

See muutus annab sulle jõu tagasi. Sinu enesetunne ei sõltu enam nii palju teiste käitumisest. Iga olukord muutub pigem infoks kui rünnakuks.

Sa liigud automaatsest reaktsioonist teadlikuma käitumiseni. Ja mida rohkem sa seda harjutad, seda paremini sa ennast tundma õpid. Sinu reaktsioonid ei ole enam probleemid, mille eest põgeneda, vaid märgid, mis aitavad sul aru saada, mis sinus toimub.

Aja jooksul muutuvad ka suhted. Sa ootad vähem, süüdistad vähem ja liigud rohkem aususe poole. Sa mõistad kiiremini, mis tegelikult toimub, ja oskad end teistmoodi kohandada.

Kõige tähtsam on see, et emotsionaalne raskus muutub väiksemaks. Sa ei võitle enam selle vastu, mida tunned. Sa õpid seda lahti mõtestama. Ja see muudab põhjalikult seda, kuidas sa suhetes oled.

 

Kuidas kasutada seda päästikut enda arenguks?

Peegel ei ole alati otsene peegeldus. Sageli on see hoopis päästik. See, mida sa teise juures näed, ei ole seal selleks, et sind defineerida, vaid selleks, et sinus midagi aktiveerida.

Just seal algab päris töö.

Selle asemel et jääda kinni teise inimese külge, tule tagasi iseenda juurde. Küsi endalt:

Mida see minus tekitab?
Mida see puudutab?
Kas siin on mõni vana emotsioon, rahuldamata vajadus või liiga hägune piir?

Mida rohkem sa suudad vaadelda ilma ennast hukka mõistmata, seda rohkem muudad automaatse reaktsiooni teadlikuks taipamiseks.

Peegli põhimõte ei ole mõeldud selleks, et end süüdistada. See on tööriist, mis aitab mõista, kus on sinu haavad, vajadused, piirid ja kasutamata jõud.