Psühholoogi sõnul võib pidev kritiseerimine viidata lapsepõlvest pärit rahuldamata emotsionaalsele vajadusele

  Psühholoogi sõnul võib pidev kritiseerimine viidata lapsepõlvest pärit rahuldamata emotsionaalsele vajadusele   ...

 

Psühholoogi sõnul võib pidev kritiseerimine viidata lapsepõlvest pärit rahuldamata emotsionaalsele vajadusele

 

foto : Canva

Pealtnäha lihtne kriitika võib varjata midagi palju sügavamat. See ei tähenda, et kriitilist käitumist peaks õigustama, kuid selle mõistmine aitab näha, kust see tuleb.

On inimesi, kelle jaoks ei ole peaaegu kunagi miski päris piisavalt hea. Toit on liiga soolane, otsus vale, plaan oleks võinud olla paremini läbi mõeldud. Väikestes kogustes võib kriitika olla isegi kasulik – see paneb mõtlema ja arenema.

Aga kui kriitika muutub pidevaks, hakkab see looma pingelist õhkkonda nii kodus kui ka tööl.

Psühholoogid ütlevad, et pidev vajadus kõike kommenteerida ei tähenda tingimata halba iseloomu. Sageli peitub selle taga hoopis vanem ja sügavam haav. Pigem on tegemist puudujäägiga – millegagi, mida inimene pole kunagi piisavalt saanud.

 

 

---

Kui kriitika muutub kaitserüüks

Psühholoogilisest vaatenurgast võib vigadele osutamine anda inimesele tunde, et ta kontrollib olukorda või on teistest veidi üle. Kui märkad teiste puudusi, asetad end justkui hindaja rolli, mitte haavatava inimese positsiooni.

Sageli on palju lihtsam hinnanguid anda kui oma tegelikke vajadusi väljendada.

Psühholoogide sõnul mõjutab lapsepõlv väga tugevalt seda, kuidas me täiskasvanuna maailma näeme. Mõned inimesed on kasvanud keskkonnas, kus eksimusi ei talutud eriti hästi. Nõudmised olid suured ja vahel lausa pidevad.

Laps võis tunda, et armastus sõltub tema käitumisest või saavutustest. Sellises olukorras õpib ta kiiresti, et tema väärtus sõltub sellest, kui hästi ta hakkama saab. Samal ajal harjub ta ka mõttega, et teised vaatavad teda pigem kriitilise pilguga.

Täiskasvanueas võib see muster korduda peaaegu märkamatult. Inimene muutub nõudlikuks nii enda kui ka teiste suhtes. Kriitika muutub justkui tavaliseks suhtlusviisiks. See loob mulje, et hoitakse kõrget taset, kuid tegelikult võib selle taga peituda hoopis sügavam hirm – hirm, et inimene ei ole piisav või et teda ei armastata sellisena, nagu ta on.

 

 

---

Rahuldamata vajadus tunnustuse järele

Sageli peitub probleemi tuum just siin. Paljud inimesed, kes teisi pidevalt kritiseerivad, otsivad alateadlikult tunnustust ja kinnitust. Kui nad juhivad tähelepanu teiste vigadele, suunavad nad fookuse eemale omaenda ebakindlusest.

Nii ei pea nad rääkima oma kahtlustest ega haavatavusest. Märkus või etteheide asendab vajaduse öelda: “Mul on vaja tähelepanu või hoolimist.”

See ei tähenda, et iga kriitiline inimene oleks kasvanud raskes keskkonnas. Kuid kui kriitika muutub pidevaks, jäigaks ja kõikjale ulatuvaks, võib see viidata rahuldamata emotsionaalsele vajadusele – vajadusele olla märgatud, kinnitatud ja tingimusteta vastu võetud.

 

 

---

Mõistmine ei tähenda kõige talumist

Sellise käitumise mõistmine ei tähenda, et peaks seda lihtsalt taluma. Kui sinu kõrval on inimene, kes pidevalt kritiseerib, on täiesti õigustatud seada piirid.

Psühholoog soovitab sellises olukorras jääda rahulikuks ja tuua vestlus tagasi konkreetse teema juurde. Oluline ei ole end pikalt õigustada, vaid öelda selgelt, kas oled kriitikaga nõus või mitte. Kui etteheide on liiga ebamäärane, tasub paluda selgitust.

---

Mis võib kriitika taga tegelikult peituda

Pidevalt kritiseeriva inimese taga võib sageli olla laps, kes õppis juba varakult, et eksimine võib armastuse ohtu seada.

Kui seda vajadust pole kunagi teadvustatud ega tervendatud, jääb kriitika justkui kaitsemehhanismiks.

Paraku juhtub sageli nii, et see kaitse, mis pidi inimest kaitsma, hakkab teda hoopis teistest eemale tõukama.