„Ma lähen pensionile, kui mu poeg saab 20-aastaseks,“ naerab Maarja. Kui ta oma esimese lapse sai, oli ta juba 40-aastane. ...
„Ma lähen pensionile, kui mu poeg saab 20-aastaseks,“ naerab Maarja.
Kui ta oma esimese lapse sai, oli ta juba 40-aastane.
.png)
|
| foto : Canva |
Hiline emadus – aga teadlikum
Lapse saamiseks ei ole justkui kindlat vanust – vähemalt seni, kuni loodus veel võimaluse annab ja rasedus kulgeb probleemideta. Maarja aga, kellel on oma pojaga 40-aastane vanusevahe, näeb oma tulevikku veidi teises valguses kui siis, kui ta oleks saanud lapse nooremana.
Üha rohkem on neid naisi, kes eelistavad kõigepealt lõpetada õpingud ja teha karjääri ning alles seejärel mõelda pere loomise ja laste saamise peale. Mõnikord tekib soov selles eas last saada ka naistel, kellel on juba laps kasvamas, kuid uus armastus toob kaasa soovi taas emaks saada.
Teiste puhul on põhjuseks hoopis see, et õige inimesega ei kohtuta lihtsalt varem.
Nii juhtus ka Maarjaga, kes kohtus oma tulevase lapse isaga alles siis, kui ta oli 38-aastane. Maarja jäi rasedaks aasta hiljem. Hoolimata keisrilõikest ja rasedusaegsest diabeedist läks kõik siiski hästi.
Maarja tähistas oma 40. sünnipäeva kahekuuse pojaga. Seega on neil täpselt 40 aastat vanusevahet. Maarja naljatab, et läheb pensionile just siis, kui poeg saab 20-aastaseks.
Ometi näeb ta oma hilist emadust pigem positiivses valguses.
„Selles vanuses ei ole inimene enam nii suur tuisupea. Teadmisi on kindlasti rohkem ja ka kannatlikkust, mida lapse kasvatamisel väga vaja läheb. Nii ei lähe närvi ega satu paanikasse kohe, kui beebi nutma hakkab.
Mu mehe vanemad olid alguses üsna pealetükkivad – nad läksid lausa liiale. Mina olin see, kes pani piirid paika. Ütlesin lihtsalt: siit algab meie elu ja meie otsused. Nooremana ma ei tea, kas oleksin julgenud midagi sellist teha.“
Maarja igapäevane elu lapsega on ilmselt üsna sarnane kõigi teiste värskete emade omaga. Ta tunneb küll suurt väsimust, sest ööd ei ole alati rahulikud, kuid samal ajal naudib ta iga päeva ja hetke koos pojaga.
Beebi eest hoolitsemine ei ole tema jaoks kurnav, vaid hoopis suur rõõm.
Siiski mõtleb Maarja vahel ka tuleviku peale. Ta ütleb, et nad on koos abikaasaga muutnud oma eluviise tervislikumaks – just selleks, et püsida kauem heas vormis ja tervena.
Maarja ei taha ka seda, et poja koolikaaslased hakkaksid teda pidama lapse vanaemaks. Ta loodab, et poiss ei pea kunagi tundma piinlikkust selle pärast, et tema vanemad on teistest tunduvalt vanemad.
Maarja teab, et kõigi märkide järgi jääb Robin tema viimaseks lapseks – kui nad just abikaasaga väga kiiresti midagi muud ei otsusta. Praegu on Robin aga alles aastane ja mõte teisest lapsest ei ole neile veel pähe tulnud.
Maarja usub ka seda, et tulevikus aitab just poja noorus hoida ka teda ennast nooruslikuna.
Sellest on aga veel vara rääkida.
Praegu naudib Maarja lihtsalt iga hetke oma lapsega.
„Võib-olla olen ma vanem ema,“ ütleb ta. „Aga ma tunnen, et just nüüd olen ma selleks kõige rohkem valmis.“
Kommentaare ei ole