5 psühholoogia tõde, mis aitavad paremini mõista seda, mis meie sees toimub ...
5 psühholoogia tõde, mis aitavad paremini mõista seda, mis meie sees toimub
.png)
|
| foto : Canva |
Kui soovid psühholoogia abil paremini iseennast tundma õppida, tasub teada mõningaid olulisi tõdesid.
Psühholoogia aitab mõista nähtamatuid mehhanisme, mis juhivad meie mõtteid, emotsioone ja käitumist. Sageli toimub meie sees palju sellist, millest me ise teadlikudki ei ole. Just seetõttu on väga oluline võtta aega ja õppida mõistma, kuidas me tegelikult toimime.
Psühhiaater ja lektor Marian Rojas Estapé "Välju ellujäämisrežiimist“ autor, ütleb selle kohta väga selgelt:
„Kui õpime mõistma oma aju ja juhtima oma emotsioone, paraneb ka meie elu.“
Siin on viis psühholoogilist tõde, mis aitavad paremini mõista iseennast ja liikuda tasakaalukama elu poole.
Keha räägib sageli enne sõnu
Väga sageli väljenduvad meie emotsioonid kehas juba enne seda, kui suudame neid sõnadesse panna.
Afektiivse neuroteaduse uurijad, näiteks Antonio Damasio, on näidanud, et kehalised reaktsioonid tekivad tihti enne, kui me oma emotsioone teadlikult märkame.
Lihaspinge, ebamugav tunne kõhus või kiirenenud südamelöögid võivad olla märgid stressist, hirmust või kurbusest.
Mõned inimesed on kasvanud keskkonnas, kus emotsioonide väljendamine ei olnud lubatud. Sellisel juhul on keha muutunud peamiseks sõnumitoojaks, mis väljendab nende tegelikke tundeid.
Need kehasignaalid moodustavad justkui vaikse, kuid väga tugeva keele. Kui õpime neid tähele panema ja kuulama, aitab see meil iseennast paremini mõista. Ka mitmed teraapiavormid keskenduvad just sellele – keha kuulamisele –, et taastada emotsionaalne tasakaal ja heaolu.
Mõnikord on raske õnne vastu võtta, sest arvame, et me ei vääri seda
On inimesi, kes näivad justkui õnne eest põgenevat. Mitte sellepärast, et nad seda ei tahaks, vaid seetõttu, et nad on sisimas veendunud, et nad ei vääri seda.
Nauding võib tekitada süütunnet, eriti kui inimene usub alateadlikult, et tal ei ole õigust õnnelik olla. Selline „õnnehirm“ võib avalduda enesesabotaažina, meeldivate olukordade vältimisena või pideva rahulolematusena.
Selle mehhanismi mõistmine – mida mõnikord nimetatakse ka alateadlikuks enesekaristamiseks – aitab töötada enesehinnangu kallal ja õppida aktsepteerima õigust tunda rõõmu.
Selliste piiravate uskumuste märkamisel ja muutmisel võivad abiks olla näiteks kognitiiv-käitumuslik teraapia (KKT) ja teised psühhoteraapia meetodid.
Täiskasvanu reaktsioonid peegeldavad sageli meie sisemist last
Paljud meie täiskasvanuea emotsionaalsed reaktsioonid on seotud vajadustega, mis pärinevad lapsepõlvest.
Isegi turvalises keskkonnas kasvades võib laps tunda end mõnikord üksiku või arusaamatuna. Kiindumusteooria rajaja John Bowlby on näidanud, et lapsepõlve kiindumussuhted mõjutavad tugevalt seda, kuidas me täiskasvanuna teistega suhestume.
Need mustrid võivad väljenduda näiteks vältivas käitumises, liigses sõltuvuses teistest või tugevates kaitsemehhanismides.
Teraapiad, mis keskenduvad niinimetatud sisemisele lapsele, aitavad neid varaseid haavu märgata ja mõista, kuidas need mõjutavad meie praegust käitumist.
Mõned inimesed õpivad juba varases eas seadma teiste vajadused enda omadest ettepoole, et säilitada pere rahu või saada heakskiitu. Pikemas perspektiivis võib see aga põhjustada frustratsiooni, stressi või isegi emotsionaalset läbipõlemist.
Seetõttu on väga oluline õppida taas märkama omaenda vajadusi ning osata seada piire.
Pidev väsimus võib tähendada, et elame ellujäämisrežiimis
Kui tunned end pidevalt väsinuna ilma selge põhjuseta, võib see olla märk sellest, et sinu keha on pikemat aega olnud ellujäämisrežiimis.
Sellises seisundis on nii keha kui ka aju pidevas valvelolekus, justkui valmistudes ohule reageerima.
Stressiuuringud ja neuroteadus – näiteks Bruce McEweni tööd – on näidanud, et krooniline stress võib muuta närvisüsteemi toimimist ning põhjustada väsimust, unehäireid ja keskendumisraskusi.
Ellujäämisrežiimi äratundmine ja sellest väljumine on oluline samm tasakaalu taastamisel. Seda võivad aidata näiteks teadveloleku harjutused, lõõgastustehnikad või teraapia.
Psühhiaatri sõnul on oluline leida tasakaal olukordade vahel, kus on vajalik oma emotsioone väljendada, ja nende vahel, kus on parem vaikida, et säilitada sisemine rahu ja väline harmoonia.
Vastupidavus ehk resilientsus on üks tähtsamaid oskusi
Kui mõistame neid psühholoogilisi tõdesid, on meil lihtsam liikuda suurema eneseteadlikkuse ja rahulolu poole.
Kõige olulisem on meeles pidada, et resilientsus ehk vastupidavus on alati võimalik.
Marian Rojas Estapé kirjutab:
„See, kuidas me raskustest üle saame ja uuesti alustame, kujundab meie isiksust mitmel moel. Selle võime aluseks on sisemine jõud, mida me kõik arendame – suuremal või vähemal määral.“
Igal eluhetkel on võimalik kujundada oma mõtteviisi nii, et leiaksime rohkem rahu.
Eksperdi sõnul ei sõltu õnn niivõrd sellest, mis meiega juhtub, vaid sellest, kuidas me neid sündmusi tõlgendame. Kui leiame tasakaalu selle vahel, mis meie elus toimub, ja selle vahel, kuidas me sellele reageerime, on meil suurem võimalus kogeda sisemist rahulolu.
Ka neuroteaduse areng kinnitab seda: meil on alati võimalus muuta oma mõtteviisi – ja see võib muuta kogu meie elu.
Kommentaare ei ole