Margel oli aastaid suhe Rihoga: „Ma otsisin armastust, aga eemaldusin tasapisi iseendast.“ foto : Canva Elu on nagu maal – täis värve, ...
Margel oli aastaid suhe Rihoga: „Ma otsisin armastust, aga eemaldusin tasapisi iseendast.“
.png) |
| foto : Canva |
Elu on nagu maal – täis värve, varje ja eri toone. Mõnikord on lõuend selge ja helge, teinekord varjutavad seda kurbus ja meeleheide. Paljude jaoks on tee armastuseni käänuline ning täis õppetunde, mis aitavad lõpuks leida sisemise rahu.
Kasvasin üsna segases kodus ning õppisin varakult, mida tähendab tunda end üksiku ja kõrvalejäetuna. Mu väike süda oli täis tühjust, mida püüdsin meeleheitlikult täita – paraku valede inimeste abil. Need olid valusad kogemused, ent tagantjärele mõistan, et need olid vajalikud.
Just nende õppetundide kaudu sain aru, et armastus ei alga teisest inimesest. See algab iseendast.
Minu esimene suudlus leidis aset kahekümneaastaselt. See oli minu jaoks suur ja hirmutav samm. Ma ei tea, miks viis elu mind kohe kokku Rihoga – mehega, kelle kavatsused ei olnud kuigi siirad.
Juba varakult tekkis minus tunne, et ta kasutab mind ära. Meie suhtes puudus romantika ja turvatunne. Mäletan, kuidas mõtlesin pärast meie esimest ühist ööd, kas see kõik on üldse seda väärt. Ometi lootsin ma järjekindlalt, et ta muutub.
Hiljem oli mul tõsisem suhe mehega, kes tõi mu ellu korraks rõõmu ja kergust. Meie lahkuminek mõjus aga rängalt. Olin katki ja üksi.
Just siis ilmus Riho taas välja – justkui õigel hetkel. Mina, kes olin alles südamevalust toibumas, võtsin ta kõhklemata vastu. Tundus, et ta aitab mul valu leevendada. Tegelikult lükkasin ma vaid oma haavad sügavamale peitu.
Riho kinnitas, et on vaba mees, kuigi ma sisimas teadsin, et päris nii see ei ole. Ometi olin valmis end uuesti temaga siduma, lootes tema käte vahelt lohutust leida. Peagi sain aru, et kaotan taas iseennast.
Ajapikku sai Rihost kogu minu maailm. Samal ajal jäi ta ise külmaks ja eemalolevaks. Mina muutusin armukadedaks ja ebakindlaks. Hakkasin mängima tunnetega – nii tema kui enda omadega. Sellest sai mürgine ring, milles ma ise kaasa lõin.
Kui Riho lõpuks suhte lõpetas ja mu igalt poolt blokeeris, tegi see mulle väga haiget. See oli järsk ja valus äratus.
Aastad möödusid, kuid mõtted Rihost ei kadunud. Ühel hetkel otsustasin temaga uuesti ühendust võtta. Me kohtusime taas.
Riho soovis ainult üht – mina igatsesin sügavamat ja püsivamat suhet. Siis sain aru, et tegelikult polnud probleem temas. Riho peegeldas minu enda hingehaavu – hirmu üksinduse ja mahajäetuse ees.
Mõistsin lõpuks, et minu õnn ei sõltu kellestki teisest. See sõltub sellest, kas ma oskan iseennast armastada.
Üksi olemine ei tähenda, et sa pole väärt armastust. See tähendab võimalust õppida tundma oma tõelist väärtust. Armastus ei tule väljastpoolt – see kasvab seestpoolt.
Me peame õppima oma hinge eest hoolitsema, oma haavu tunnistama ja endale andestama. Õnne võti peitub selles, milline on meie suhe iseendaga.
Kui sa tunned end praegu katkisena või üksikuna, alusta iseendast. Õpi end rohkem hoidma ja austama. See on oskus, mida saab arendada igas vanuses.
Elu on õppimine. Õppimine, kuidas ravida oma hingehaavu. Õppimine, kuidas iseennast armastada.
Kõige ilusam lugu, mida sa saad oma eluraamatusse kirjutada, on lugu sellest, kuidas sa lõpuks iseendani jõudsid.
Kommentaare ei ole