„Püüa mind kinni, kui suudad“ – kas mehed suudavad naiste arenguga sammu pidada? Psühhoanalüütiku pilk ...
„Püüa mind kinni, kui suudad“ – kas mehed suudavad naiste arenguga sammu pidada? Psühhoanalüütiku pilk
.png)
|
| foto : Canva |
Maailmas, kus naised on viimase paarikümne aasta jooksul muutunud üha iseseisvamaks – nii majanduslikult kui ka emotsionaalselt –, kerkib paratamatult küsimus: kas mehed on selle muutusega samas tempos kaasa tulnud?
Psühhoanalüütikute sõnul ei ole tegu sugude vastasseisuga, vaid ühiskondlike rollide ja ootuste ümberkujundamisega.
Vajadused on muutunud
Praktikas näevad psühhoanalüütikud selget nihet. Kui varem pöördusid naised teraapiasse sooviga „iga hinna eest suhet päästa“, siis nüüd küsitakse hoopis: miks peaksin leppima vähemaga, kui ise annan?
See on suur muutus. Küsimus ei ole enam selles, kuidas partnerit hoida, vaid selles, kuidas iseennast mitte kaotada.
Naiste areng ei ole toimunud tühjalt kohalt. Nad töötavad, loovad ettevõtteid, investeerivad, kasvatavad vajadusel lapsi üksi ja lahkuvad suhtest, kui tasakaal kaob. Majanduslik sõltumatus on toonud kaasa ka emotsionaalse sõltumatuse.
See ei tähenda, et suhet enam ei väärtustata. Pigem on muutunud selle sisu.
Majanduslikust kaitsjast emotsionaalseks partneriks
Pikka aega põhines paarisuhe vaikival kokkuleppel: mees pakub turvalisust ja majanduslikku stabiilsust, naine hoolt ja emotsionaalset tuge.
See mudel on tasapisi kadumas. Naised ei otsi enam kaitsjat, vaid partnerit – kedagi, kes suudab olla kohal, suhelda avatult ja võtta vastutust ka tunnete tasandil.
Kaasaegne suhe eeldab küpset suhtlemist, igapäevast panust ja oskust näidata haavatavust. Piisav ei ole enam pelgalt stabiilsus – vaja on teadlikku kohalolu.
Hariduslik lõhe meeste ja naiste vahel
Kiirete muutuste kõrval on esile kerkinud ka teatud lõhe. Tüdrukuid on julgustatud olema iseseisvad, edukad ja emotsionaalselt teadlikud. Poisse on sageli kasvatatud väärtustama saavutusi, tugevust ja enesekontrolli.
Täiskasvanuna võib see väljenduda raskuses oma vajadusi sõnastada, ebamugavuses haavatavuse ees või segaduses, kus autoriteeti peetakse ekslikult läheduse märgiks.
See ei ole kellegi süü, vaid erinevate kasvatusmudelite pärand, mis mõjutab suhteid tänaseni.
Kaasaegne suhe kui teadlik projekt
Tänapäeva paarisuhe on midagi enamat kui kooselu. See on teadlik psühholoogiline projekt. See eeldab eneseteadlikkust, valmisolekut oma haavadega tegeleda ja päriselt võrdset partnerlust.
Paljud naised on selle sisemise töö juba läbi teinud – sageli teraapia või isikliku arengu kaudu. Ka mehed alustavad seda teekonda, kuid tempo ei ole alati sama. See tekitab pingeid, vaikseid arusaamatusi ja suhteväsimust.
Suhteväsimus ja teadlik üksiolek
Terapeutide vastuvõttudel kordub üha sagedamini üks muster: lahkuminekud, mille algatajaks on naine. Paljud ütlevad: „Ma eelistan olla üksi kui halvas suhtes.“
See ei tähenda, et armastusse ei usutaks. See tähendab, et ei olda enam valmis leppima emotsionaalse ebavõrdsusega.
Naised ei ole muutunud „liiga nõudlikuks“. Nad on muutunud selgemaks selles, mida nad vajavad.
Samal ajal seisavad mehed silmitsi vajadusega oma rolli ümber mõtestada – olla kohal, mitte domineeriv; olla emotsionaalselt kaasatud, mitte üksnes stabiilne.
Armastuse ümbermõtestamine
Küsimus ei ole selles, kas mehed on „maha jäänud“. Küsimus on hoopis selles, kas oleme valmis koos uuesti määratlema, mida tähendab armastada tänapäeval.
Nagu psühhoanalüütikud ütlevad:
Naised on arenenud, sest nad pidid seda tegema. Mehed arenevad siis,
kui mõistavad, et emotsionaalne võrdsus ei ole oht, vaid võimalus.
Kaasaegne suhe ei saa enam toimida jäikade rollide alusel. See vajab kahte teadlikku inimest, kes on valmis dialoogiks, eneseanalüüsiks ja emotsionaalseks vastutuseks. 💛
Kommentaare ei ole