Need neli käitumisviisi on omased inimestele, kellel pole lähedasi sõpru ...
Need neli käitumisviisi on omased inimestele, kellel pole lähedasi sõpru
.png)
|
| foto : Canva |
Kas on võimalik ära tunda inimest, kellel pole lähedasi, kellele toetuda? On küll. Kui inimene on väga üksi – olgu see tema enda valik või mitte –, annab see sageli märku mitmete igapäevaste käitumisviiside kaudu.
Sõprusel on inimese elus väga oluline roll. See toetab nii emotsionaalset, sotsiaalset kui ka vaimset heaolu. Sõprade olemasolu ei ole luksus, vaid psühholoogiline põhivajadus, mis mängib suurt rolli enesehinnangu ja identiteedi kujunemisel. Uuringud näitavad, et sõprussuhted aitavad vähendada stressi, tugevdavad vaimset vastupidavust ja toetavad vaimset tervist. Sõprus pakub emotsionaalset tuge ning aitab eluraskustega paremini toime tulla.
Samas muutub vanuse kasvades uute sõprade leidmine aina keerulisemaks. Üks võimalik põhjus on see, et sa hakkad tundma, nagu poleks sõprus sinu elus enam kuigi oluline. Kui sõpru napib, tekivad sageli ka teatud äratuntavad käitumismustrid. Järgnevalt on toodud märgid, mis võivad viidata sellele, et inimesel on elus väga vähe või üldse mitte lähedasi sõpru.
1. Kalduvus jääda vestlustes pinnapealseks
Üksildaste inimeste puhul on tavaline, et nad väldivad sügavamaid vestlusi ja emotsioonidest rääkimist. Kui suhtled näiteks kolleegiga, kes hoiab vestluse alati neutraalsel tasandil ega jaga kunagi midagi isiklikku, võib see viidata sellele, et tal pole palju võimalusi end lähedastele avada.
Kui sul napib sõpru, kipud oma tundeid enda teada hoidma. Kui vestlus läheb isiklikuks, vahetad teemat või tõmbud tagasi. Just seetõttu on sõprus nii oluline – see aitab õppida oma emotsioone, kahtlusi ja mõtteid väljendama ilma ebamugavust tundmata.
2. Raskus abi küsida
Teine levinud märk on võimetus või vastumeelsus abi paluda, olgu see siis isiklikus või tööelus. Kui tekib probleem, kipuvad väheste sõpradega inimesed seda pisendama ja üksi lahendama, sest nad pole harjunud oma muresid kellegagi jagama.
Sageli on nad õppinud ise hakkama saama ja neil võib olla palju sisemisi ressursse. Kuid pikemas plaanis võib selline üksi toimetamine tekitada sügavat üksildust ja sisemist pinget. Kui sul pole kedagi, kellega oma tundeid jagada, muutub elu koorem ajapikku raskemaks.
3. Pidev hõivatus ja üliaktiivne eluviis
Paljud väheste sõpradega inimesed täidavad oma aja tegevustega, et mitte jääda üksi oma mõtete ja tunnetega. Nad hoiavad end pidevalt tegevuses, et vältida vaikseid õhtuid ja ebamugavaid enesesse vaatamisi. Tegutsemisest saab justkui ravim kõige vastu.
Mõnikord võib see väljenduda ka sõltuvustes – olgu selleks mängud, sport või pidev meediatarbimine. Sageli on tegemist väga haritud ja teadmishimuliste inimestega, sest õppimine ja enesetäiendamine on nende elus tähtsal kohal. Kuid uuringud kinnitavad, et hoolimata hobidest ja tegevustest on just tugevad sotsiaalsed sidemed ja sõprussuhted vaimse heaolu seisukohalt asendamatud.
4. Harva see, kes seltskonnas eestvedaja rolli võtab
Inimene, kes veedab palju aega üksi, ei tunne end sageli ka seltskonnas kuigi mugavalt. Tavaliselt on ta pigem kaasatulija kui otsustaja ega kipu teiste seas initsiatiivi haarama. Kuna ta pole harjunud mõtteid jagama ega teisi toetama, võib tal vahel olla keeruline pakkuda kaaslastele vajalikku kuulamist või tuge.
See ei tähenda sugugi isekust või egoismi. Pigem peegeldab see kogemuse puudumist. Just seepärast on sõprus nii oluline – usaldusväärsete inimestega ümbritsemine aitab arendada sotsiaalseid oskusi ja pakub hädavajalikku tuge.
Kuigi meie sotsiaalsed vajadused ei ole kõigil ühesugused, on mõne olulise sõprussuhte hoidmine ja väärtustamine väga tähtis, et vältida liigse üksinduse kahjulikke tagajärgi. Kui märkad oma läheduses inimest, kellel näib sellisest toetusest puudu jäävat, võid sina olla see, kes pakub talle uue sõpruse algust – lihtsa, sooja ja heatahtliku lähenemise kaudu.
Kommentaare ei ole