Naine jagab oma lugu mehest, kes mõtleb endiselt endise naise peale. Kas armastus ja truudus saavad sellises suhtes püsida?

  Naine palub nõu: „Mida teha, kui mees mõtleb endiselt oma endise naise peale?“ ...

 

Naine palub nõu: „Mida teha, kui mees mõtleb endiselt oma endise naise peale?“

foto : Canva

 

Alustuseks ütlen, et olen 36-aastane naine. Meie suhe mehega on kestnud juba 16 aastat – see ei ole lugu kahest inimesest, kes alles eile kohtusid. Meil kasvab kaheksa-aastane tütar. Meie kooselus on olnud väga erinevaid aegu. Mees on mind korduvalt petnud ja iga kord olen ma silmad kinni pigistanud, lootes, et ta muutub. Lootnud, et ta saab aru, kui tähtis on pere ja kui oluline on isaroll meie tütre elus. Meie suhtlemisprobleemidest ei hakka ma pikemalt rääkima – neid on olnud omajagu. Nii oleme elanud päevast päeva ühe katuse all, püüdes vähemalt tütre jaoks säilitada pere, kus on nii ema kui isa.

Mehe kõrvalsuhted on teinud mulle väga haiget. Alguses uskusin, et ta on hooliv ja truu ning armastab ainult mind. See usk purunes valusalt. Ma ei lahkunud, sest mul polnud kuhugi minna ja meil oli ühine laps. Nii see elu meil lihtsalt kulges.

 

 

Viimased viis aastat olen ma teinud kõik, et meie suhet koos hoida. Olen andnud talle märku, et see suhe on mulle oluline, et olen tema jaoks olemas ja valmis rahu nimel pingutama. Ainus, mida ma olen soovinud, on see, et me lepiksime ja läheksime koos edasi. Ma usun siiani, et ta armastab mind. Mina ei kujuta oma elu ette kellegi teisega.

See aeg on olnud minu jaoks äärmiselt raske. Mees on mind korduvalt eemale tõuganud, pannud mind kannatama ja süüdistanud asjades, mida ma pole teinud. Olen olnud tugev ega ole alla andnud. Ma ei hakka isegi kirjeldama, kui palju see kõik mulle maksma on läinud – emotsionaalselt ja vaimselt. Vahel imestan ise ka, et mu tervis pole selle kõige juures tõsisemalt kannatada saanud.

Tänaseks võin öelda, et meie suhe pole kunagi varem olnud nii hea kui praegu. Me veedame koos kvaliteetaega, oleme lähedased ka intiimselt. Ta on minu vastu õrn ja hooliv. Käime sageli kahekesi väljas, leiame aega teineteise jaoks ja reisime palju. Samas olen ma peaaegu alati see, kes need hetked algatab.

 

 

Ta on mulle öelnud, et armastab mind ja ei taha kunagi kedagi teist. Et tema jaoks oleme kõige tähtsamad mina ja meie tütar ning et ta on minuga õnnelik. Ta on öelnud, et poleks kunagi arvanud, et selline rahu ja lähedus on meie vahel võimalik.

Kõik võiks justkui ilus olla, kui poleks üht „aga“.

Umbes aasta tagasi võttis ta uuesti ühendust oma endise naisega, kellega ta oli koos kolm aastat enne, kui meie omavahel kokku saime. See naine on siiani vallaline ja elab teises Eesti otsas, nii et me igapäevaselt kokku ei puutu. Nende lahkuminek oli minu mehe jaoks väga valus. Neil oli palju ühist ja ma tean, et mu mees on seda naist alati imetlenud – ta on tuntud kunstnik ning nad tunnevad teineteist juba kooliajast.

Viimase aasta jooksul on nad regulaarselt suhelnud: meilide, sõnumite ja telefonikõnede kaudu. Nad on ka mitu korda kokku saanud, sealhulgas veetnud koos nädalavahetusi. Ma ei öelnud alguses midagi, sest arvasin, et tal on õigus ise otsustada, mida ta oma eluga teeb – kas ta valib tema või minu. See aga tegi mulle kohutavalt haiget. Ma nutsin terve selle nädalavahetuse ega häbene seda tunnistada.

 

 

Minu suurim mure ei ole siiski nende kohtumised, vaid see, mida ma nende suhtluse kohta teada sain. Nende vestlused on kahemõttelised, täis vihjeid ja allteksti. Mu mees saadab sellele naisele luuletusi. Ta on hakanud temast luuletama. Avastasin mehe arvutist kausta, kuhu ta kirjutab lugusid ja mõtteid sellest naisest – justkui unistaks temast. Ta kirjutab, et mõtleb tema peale, et nende lahusolek on olnud valus, et ta tahaks temaga uuesti koos olla. Ta kirjutab tema parfüümist, huultest, kõigest.

Ma tean, et ma ei oleks tohtinud tema arvutis nuhkida. See ei olnud mõeldud minu silmadele. Ometi küsisin temalt lõpuks otse: mis tegelikult toimub? Kas ta armastab seda naist? Mees vastab, et tegemist on lihtsalt väga lähedase inimesega, kellega tal on pikk ajalugu ja palju ühiseid mälestusi. Nad jagavad huvi kunsti ja muusika vastu. Ta ütleb, et nad on juba koos elanud ja tema jaoks on täiesti välistatud sinna tagasi minna. Samas kirjutab ta sellele naisele luuletusi edasi.

Miks ta teeb seda? Miks ta kirjutab, et tahaks olla vaba ja temaga uuesti kokku saada?

Ma tunnen end süüdi, et loen nende kirjavahetust. Ja kui see naine peaks seda kunagi lugema, siis jah – ma tunnistan, et olen süüdi. Aga ma ei tea enam, mida sellest kõigest arvata. Olen teinud omalt poolt kõik, et meie suhet hoida. Tema kinnitab mulle, et armastab ainult mind, kuid mina kardan, et ühel päeval see kõik laguneb ja ta lahkub.

Mina olen see, kes hoolitseb kodu eest, peseb tema musti sokke, teeb süüa ja saadab talle südameid täis sõnumeid. Mida teeb tema? Mitte midagi.

Ma olen segaduses ega tea, mida teha. Kas olukord paraneks, kui ma lõpetaksin nende kirjavahetuse lugemise? Olen proovinud. Kas ma peaksin leppima sellega, et mu mees unistab oma endisest naisest ja võtma seda kui uut normaalsust? Olen tõesti kurb ega oska enam edasi minna.