Miks on vanematele andestamine vajalik, et vabastada end minevikuhaavadest ja leida hingerahu

  Andesta oma vanematele – nad tegid nii hästi, kui oskasid ...

 

Andesta oma vanematele – nad tegid nii hästi, kui oskasid

foto : Canva

Lapse emotsionaalne tasakaal kujuneb välja eelkõige vanemate heakskiidu, mõistmise, hoolivuse ja austuse kaudu. Kui laps ei tunne end nähtuna, kuulatuna ega väärtustatuna, võib ta täiskasvanuna hakata oma vanemaid süüdistama. Sageli juurduvad just lapsepõlves need tunded ja hoiakud, mis saadavad inimest kogu ülejäänud elu.

Lapse esimesed eluaastad on isiksuse kujunemisel otsustava tähtsusega. See on aeg, mil pannakse alus enesehinnangule, turvatundele ja suhtele maailmaga. Vanemad on justkui vundamendimeistrid – nemad laovad esimesed kivid, millele laps hakkab hiljem oma elu üles ehitama. Kui see vundament on habras või sinna tekivad mõrad, võib kogu ehitis hakata kõikuma ning tekitada raskusi ka täiskasvanueas.

 

 

Suhe vanematega

Paljudel inimestel muutub suhe vanematega keerulisemaks teismeeas. See on loomulik arenguperiood, mil noor otsib iseennast ja seab piire. Sageli muutuvad suhted hiljem taas rahulikumaks. Mõnikord aga jäävad erimeelsused püsima – olgu põhjuseks vanemate või lapse keeruline iseloom, lahendamata konfliktid või rääkimata tunded. Sellisel juhul võib vanema ja lapse vaheline suhe jääda pingeliseks ka aastateks.

Alles täiskasvanuna hakkame sageli minevikku teise pilguga vaatama. Me paneme lapsepõlve killud omavahel kokku ja mõistame, et paljud meie tänased suhteprobleemid saavad alguse just sealt. Kui laps tundis end kunagi mõistmata või hüljatuna, võib see mõjutada tema enesekindlust ja usaldust teiste inimeste vastu kogu elu vältel. Vanematel on lapse eneseusu kujunemisel väga suur roll.

 

 

Suhe vanematega on nagu majakas merel – see näitab suunda ka siis, kui elu muutub tormiseks. Kui vanemad ei ole osanud käituda õiglaselt või on lapsele haiget teinud, võivad need haavad jääda pikaks ajaks hingesse. Eriti valus on hülgamistunne, mis tekib siis, kui vanematel pole olnud piisavalt aega last kuulata, kui nad olid pidevalt eemal või kui pere lagunemise käigus tundis laps, et ta jäeti maha.

Hülgamishirm võib jätta sügava jälje. See võib panna inimese kogu elu kartma üksijäämist ja tõrjumist. Sageli kandub see tunne edasi suhetesse: inimene tõmbab alateadlikult ligi olukordi ja inimesi, kes kinnitavad tema sisemist hirmu. Nii tekibki nõiaring, kus samad valusad mustrid korduvad ning inimene tunneb, et väljapääsu ei olegi.

 

 

Andestamine toob hingerahu

Vanemate süüdistamine hoiab need haavad lahti ja annab neile jätkuvalt võimu sinu elu üle. Süüdistamine teeb haiget eelkõige sulle endale. Et sellest nõiaringist välja murda, on vaja õppida andestama.

Andestamine ei ole lihtne ega tähenda tehtu õigustamist. See on sisemine otsus lasta lahti vihast, kibedusest ja süüdistustest, mis sind enam ei teeni. Andeksandmine nõuab julgust, küpsust ja valmisolekut vaadata oma lugu ausalt.

Andestamine vabastab. See aitab taastada sisemist tasakaalu ja rahu. Minevikuhaavad mõjutavad paratamatult meie suhteid, valikuid ja isegi üldist heaolu. Kui jääda vanemaid süüdistama, jääb ka õnn justkui kättesaamatuks.

Andestades ei vabasta sa mitte oma vanemaid – sa vabastad iseenda. Sa annad endale võimaluse elada kergema südamega, luua tervemaid suhteid ja astuda oma elus edasi ilma mineviku koormata.