Lugu naisest, kes tunnistas lõpuks: ma ei jaksa enam tugev olla

  Ma olen väsinud sellest, et pean kogu aeg olema tugev ...

 

Ma olen väsinud sellest, et pean kogu aeg olema tugev

foto : Canva

Ma olen väsinud — ja isegi see sõna ei anna edasi seda kurnatust, mis mu hinges tegelikult peidus on.

Ma olen väsinud sellest, et pean pidevalt jätma muljet, et kõik on korras. Et ma olen tugev, toimekas ja rahulik. Et elu on justkui ilus ja lihtne.
Aga tegelikult… ma ei tea, kas ma üldse ise valisin selle rolli. Pigem vormisid mind ideaalid, mida ma aastaid jäljendasin, uskudes, et just selline peab üks “õige” naine olema.

Ja nüüd olen ma siin — üksi ja väsinud — mõeldes, kas keegi kunagi ka minu heaks teeks midagi sellist, mida mina olen teiste heaks teinud.

 

 

Ma ei tea, miks inimesed on hakanud uskuma, et ma saan kõigega hakkama. Et ma olen tugev ja edukas ning et miski ei kõiguta mind.
Aga mina ise seda ei usu. Ma tean, kui ebakindel ma tegelikult olen.
Mul on tunne, et ma mängin kedagi teist. Iga hommik alustan otsast peale. Aga see on nii väsitav.

Ja see on nii kurnav.

Mõnel päeval tunnen, nagu kannaksin kogu maailma raskust oma õlgadel. Siis katsun endale sisendada, et kõik läheb ju hästi — tuleb lihtsalt sirgeks tõusta ja edasi minna. Teha nägu, et ma olen selleks loodud.

Aga ma arvan, et olen üritanud liiga kaua olla tugev, selline nagu kõik teised. Ammu enne seda, kui mõistsin, mis asi üldse on “tugev naine”. Kõlas uhkelt, kõlas õigesti… ja kui piisavalt kaua korratakse, milline sa peaksid olema, siis ühel hetkel sa muutudki selliseks.

Probleem on lihtsalt selles, et maailm jääbki sind sellisena nägema. Nähakse seda väliskesta, mitte sind ennast.

 

 

Ometi ei tunne ma ühtki inimest, kes ei vajaks vahel tuge, head sõna, nõu või lihtsalt kallistust. Kes ei vajaks kedagi, kelle najale toetuda.
Isegi need, kes väidavad klaasi veini taga, et nad ei vaja kedagi — tegelikult tahavad nad sama palju kuuluvust, lähedust ja mõistmist kui ülejäänud.

Pole häbiasi tunnistada, et sa vajad inimesi enda kõrvale. Et sa ei taha terve elu üksi seista. Et kaks südant on koos tugevamad kui üks.

Aga mina olen väsinud elamast nende ideaalide järgi, mille ise kunagi paika panin.
Väsinud sellest, et pean paistma enesekindel, edukas ja alati hakkama saav.
Ma tahan ka, et keegi minu eest hoolitseks. Et oleks keegi, kes paneks käed mu õlgadele ja ütleks: “Ma olen siin.”
Keegi, kes hoiaks mind püsti siis, kui tormid liiga tugevaks muutuvad.

Ma ei taha enam teeselda. Ei taha enam mängida “täiuslikku” naist, kes ei kuku kunagi, ei murdu kunagi ega nuta kunagi.

Mul on tunne, et olen end ära kaotanud. Et olen muutunud kellekski, keda teised näha tahavad — mitte kellekski, kes ma ise olen.
Ootused, mille endale seadsin, surusid armastuse mu elust eemale. Nüüd olen aga üksi ja uppunud omaenda kurbusesse, sest kinnitasin endale liiga kaua, et olen tugev — ja kõik hakkasid seda uskuma.

Aga nüüd on sellega kõik. Mitte sellepärast, et ma oleks läbi kukkunud, vaid sellepärast, et ma õppisin midagi olulist.

 

 

Ma õppisin, et ma ei peagi kõike üksi tegema. Ja et ma ei taha enam proovida.

Ma ei taha olla ideaalne naine, kes saab kõigega hakkama — tööl, kodus, sõprade seas.
Ma ei taha naeratada siis, kui hing nutab.
Ja ma ei taha mängida kedagi, kes ma ei ole.

Elu ei tohiks olla teesklemine. Elu peaks olema ausus, südame hääl ja rõõm väikestest asjadest.

Aga mida aeg edasi, seda vähem ma kardan olla päriselt mina ise.
See on väsitav — kurnav isegi — püüda pidevalt paista kellegi teisena. Ja see ei ole nõrkus.
Vastupidi: kõige tugevamad inimesed on sageli just need, kes vajavad kedagi enda kõrvale rohkem kui keegi arvata oskab.

Sellest olen ma nüüd aru saanud.

Vajan kedagi, kes oleks vahel minust tugevam. Kedagi, kes hoiaks kinni, kui ma murdun.
Kedagi, kes mõistab mind just sellisena, nagu ma olen.
Kedagi, kes paneb mind uskuma, et ma ei pea kogu aeg olema tugev.