Laps-kuningas: väike türann, kes ise kõige rohkem kannatab ...
Laps-kuningas: väike türann, kes ise kõige rohkem kannatab
.png)
foto : Canva
.png)
Laps-kuningas ei talu vastuvaidlemist. Ta surub oma tahtmist peale, vaidlustab täiskasvanute otsuseid ja paneb peres kehtima reeglid, mis teenivad eelkõige teda ennast. Väliselt meenutab ta väikest diktaatorit, kuid sisimas on ta ennekõike ohver.
Spetsialistide hinnangul ei ole laps-kuningas enamasti traumeeritud laps. Küll aga tekitab tema käitumine tõsist muret, sest pikemas plaanis võib see viia vaimsete probleemideni. Eriti siis, kui laps liigub laps-kuninga rollist edasi laps-türanni omasse.
Laps-kuningast laps-türanniks
Psühhoanalüütik Simone Korff-Sausse kirjeldab laps-kuningat kui last, keda hoitakse kõikvõimsuse illusioonis. Tal on raske taluda pettumust, ta on rahutu, püsimatu ja rahulolematu. Piirid puuduvad täiesti ning enesepiirang ei ole välja kujunenud.
Kui selline olukord muutub püsivaks, võib lapsest saada laps-türann. Tema käitumine muutub jõulisemaks ja vägivaldsemaks. Ta ei piirdu enam vaid nõudmistega, vaid reageerib vastupanule agressiivselt.
Psühholoog Didier Pleux kirjeldab, kuidas laps hakkab peres võitma samm-sammult väikeseid võimuvõitlusi. Ta vaidlustab reegleid, keeldub neile allumast ja muudab neid oma tahte järgi. Lõpuks jääb tema ise ainsaks otsustajaks. Kõikvõimsus muutub kiiresti despootluseks.
Liigne armastus, mitte armastuse puudus
Laps-kuningas ei kasva üles armastuse puuduses. Vastupidi – sageli on ta liigselt imetletud ja idealiseeritud. Tema soovid seatakse esikohale, samal ajal kui täiskasvanu autoriteet taandub.
Ilma piirideta kasvades jääb laps ilma aga turvatundest. Ta peab ise kandma vastutust, mis talle ei kuulu. See võib põhjustada suhtlemisprobleeme, õpiraskuseid ja sisemist ärevust.
Didier Pleux rõhutab, et peres peab olema selge rollijaotus. Laps vajab täiskasvanut, kes juhib ja seab piire. Ilma selleta muutub laps küll näiliselt kõikvõimsaks, kuid tegelikult väga haavatavaks.
Miks piiride puudumine on ohtlik
Varases lapsepõlves on loomulik, et laps usubki, et kui ta midagi soovib, siis peab ta oma tahtmist saama. See on osa normaalsest arengust. Probleem tekib siis, kui vanemad ei aita lapsel reaalsusega kohaneda.
Kui lapsele ei öelda kunagi ei, ei õpi ta pettumusi taluma. Reaalsus muutub talle talumatuks ning ta jääb kinni oma soovide maailma.
Psühholoog Aline Frossard hoiatab, et selline areng võib viia tõsiste psüühikahäireteni. Laps võib hakata elama omaenda tegelikkuses, kus piir reaalsuse ja fantaasia vahel muutub hägusemaks.
Vanemate hirm piiride seadmisel
Sageli ei suuda vanemad piire seada mitte lapse, vaid iseenda pärast. Omaenda lapsepõlvevalud ja mahajäetuse hirm panevad neid kartma, et piiride seadmine teeb lapsele haiget.
Paraku on mõju vastupidine. Kui laps on peres kõige tugevam, jääb ta kaitseta. Piiride panemine ei ole karistus, vaid turvavõrk.
Nagu Didier Pleux ütleb: last tuleb armastada, hoida ja kuulata, kuid ta peab ka õppima, et maailm ei keerle ainult tema ümber. See ei ole teooria, vaid lihtne terve mõistusel tuginev loogika.
Kommentaare ei ole