Keelatud armastus, millest sai lõks: naine räägib ausalt suhtest abielumehega

  Ühe naise pihtimus: „Ma olen abielumehe armuke“ ...

 

Ühe naise pihtimus: „Ma olen abielumehe armuke“

foto : Canva

"Ma olen alati imestanud, et leidub naisi, kellel pole justkui mingit eneseväärikust. Ma ei oleks iial arvanud, et minuga midagi sellist juhtuda võib. Loomulikult tean ma, et armastus ei ole rahulikult voolav jõgi — tuleb nii häid kui halbu aegu. Alati ei lähe kõik nii, nagu tahaks. Aga minu jaoks on vastastikune usaldus olnud alati kõige tähtsam. Igasugune petmine ja reetmine ei tulnud kõne allagi.

Ilmselt just seetõttu otsustasingi kohe, kui Marek mulle oma naisest rääkis, et meie vahel ei saa mitte kunagi midagi olla, hoolimata sellest, et ta mulle väga meeldis. Ta oli abielus, tal oli naine — ja juba see välistas kõik.

Ma kohtusin Marekiga umbes aasta tagasi, kui alustasin tööd uues ettevõttes. Me kohtusime juhuslikult kohvinurgas ja ausalt öeldes — ta meeldis mulle kohe. Sel päeval me isegi ei rääkinud, aga ta naeratas mulle. Sellest piisas.

 

 

Järgnevatel nädalatel piirdus kõik vaid naeratuste ja teretamisega. Me mõlemad olime tagasihoidlikud. Ühel õhtul, kui kontoris peeti väikest tähistamist ja jäime kauemaks, sattusime lõpuks vestlema. Hoolimata sellest, et meie vanusevahe on kümme aastat, leidsime kohe ühise keele. Mul oli tunne, nagu oleksin kohtunud inimesega, keda ma juba ammu tunnen.

Sellest päevast alates olime peaaegu lahutamatud. Käisime koos kohvipausil, lõunal, veetsime kõik vabad hetked koos. Mõnikord läksime pärast tööpäeva klaasi veinile.

Siis ma veel ei teadnudki temast kuigi palju. Ühel õhtul ütles ta jutu sees täiesti muuseas, et tal on naine. Ausalt — see oli suur üllatus. Keegi polnud mind hoiatanud ja tema ise polnud varem sõnakestki maininud. Ta rääkis sellest nii, nagu peaksin seda juba teadma. Vähemalt oli asi meie vahel nüüd selge.

 

 

Otsustasin, et meie vahel ei saa midagi olla. Me olime head töökaaslased — ja see pidi nii jääma.

Me suhtlesime siiski edasi, sest meil oli koos hea. Aja möödudes muutus meie suhe aga aina lähedasemaks. Marek rääkis üha rohkem oma elust, oma naisest ja abielust. Et suhe pole see, mis peaks; et nad on koos peamiselt laste pärast. Selleks ajaks olin ma ka tema naist näinud, sest naine käis vahel kontoris. Ma ei usu, et Marek otsis endale kõrvalsuhet. Ta oli tõesti löödud, kui ta oma olukorrast rääkis. Ta ei armasta enam oma naist, aga ei tea, kuidas lahendada kõik nii, et keegi haiget ei saaks.

Pool aastat tagasi suudles Marek mind. Lihtsalt niisama, ette hoiatamata. Olime sel päeval paar klaasi veini joonud ja ta rääkis taas oma muredest. Alkohol andis talle vist julgust. Ta vabandas kohe ja lubas, et seda enam ei juhtu. Paar kuud pidas ta sõna.

Siis aga, ühel õhtul, ütles ta, et ei taha üksi olla. Naine oli reisil ja ta tundis end üksildasena. Ma teadsin juba siis, et see on tulega mängimine.

Me veetsime koos oma esimese öö. Leppisime kokku, et unustame selle, teeme näo, et midagi pole olnud, ja et seda ei tohi enam juhtuda. Justkui „tööõnnetus“. Ma ei tahtnud sattuda armukolmnurka. Marek tahtis oma abielu päästa — vähemalt nii sain mina aru.

Poolteist kuud õnnestuski meil teeselda, et mitte midagi pole juhtunud. Siis ühel õhtul, peale järjekordset tüli oma naisega, tuli Marek minu juurde varju otsima. Sellest sai meie suhte ametlik algus. Me ei suutnud enam oma tundeid varjata. Ja ma ei suutnud enam endale valetada — ma armastasin teda, hoolimata sellest, et ta oli abielus.

See aeg oli ilus. Ma polnud kunagi midagi sellist tundnud. Töö juures ei teadnud keegi midagi, aga see polnud minu jaoks ka oluline.

 

 

Kõik hakkas valusamaks muutuma siis, kui Marek kutsus mind ühe tuttava sünnipäevale, kuhu tuli ka tema naine. Sel õhtul sain valusalt aru, et ma olengi abielumehe armuke. Vaadates meest, keda armastan, seismas oma naise kõrval… see murdis mind.

Sõbrannad soovitasid mul loomulikult see suhe lõpetada, sest oli selge, et kõige rohkem haiget saan selles loos mina. Olen mitu korda üritanud Marekit maha jätta. Aga südant ei saa käsutada. Ja mitu korda on Marek tulnud minu juurde pisarais — ning mul ei ole olnud südant teda ära saata.

Mul on väga raske niimoodi elada. Need on vaid varastatud hetked, mida me jagame — kord siin, kord seal. Ma armastan Marekit rohkem kui midagi muud, rohkem kui iseennast. Aga ma ei saa temalt nõuda, et ta lahutaks, kuigi tean, et nende abielus pole kõik korras. Mul on tunne, et mul pole selleks õigust.

Nii ma elangi — pool ajast õnnelik, pool ajast õnnetu. Kui me oleme koos, on kõik nii hästi kui olla saab. Siis olen ma tugev ja vapper. Ma ei kahtle Mareki tunnetes. Tean, et ta ei tee minuga mängu. Aga samal ajal olen ma oma elu vang. Ma ei suuda teda maha jätta, kuid ei saa temaga ka päriselt edasi minna.

Ma ei tea, kui kaua ma sellist elu veel talun. Kui kaua ma veel niimoodi suudan elada?"