9 tänapäevast kasvatusprobleemi, mida meie vanaemad ei pidanud lahendama ...
9 tänapäevast kasvatusprobleemi, mida meie vanaemad ei pidanud lahendama
.png)
foto : Canva
.png)
Aeg on muutunud – ja koos sellega ka lapsepõlv. Kui meie vanaemad
kasvatasid lapsi ilma nutitelefonide, sotsiaalmeedia ja ülekülluse surve
all olemata, seisavad tänapäeva vanemad silmitsi täiesti uute
väljakutsetega.
Siin on üheksa tänapäevast kasvatuse probleemi, mida eelmine põlvkond ei
pidanud tundma ega lahendama.
1. Üha nooremad tüdrukud kannavad meiki
Kui varem oli ema huulepulga proovimine põnev mäng, siis tänapäeval
hakkavad paljud tüdrukud end tõsiselt meikima juba enne puberteeti.
Ühe Ameerika uuringu järgi kasutab üle poole 12–14-aastastest tüdrukutest
meiki – enim silma- ja kulmupliiatsit, lauvärvi ja ripsmetušši. Peaaegu
pooled neist kasutavad ka jumestuskreemi ja värvivad juukseid.
Kuigi noortele mõeldud kosmeetika võib olla ohutu, mõjutab varajane
meikimine lapse enesehinnangut ja maailmapilti. Tekib nn
printsessi efekt – liigne
keskendumine välimusele, teatraalsus ja tarbimislik hoiak.
Kas mäletad, kuidas varem oli koolis reegel: kui tulid meigituna, saadeti
nägu pesema? See oli üks viis, kuidas õpetada loomulikkust ja
tagasihoidlikkust.
2. Kõigi kapriiside täitmine
Kas iga lapse soov peab kohe täituma? Tänapäeval usuvad paljud vanemad,
et laps ei tohi tunda end teistest halvemana – olgu selleks uus telefon,
kallid riided või trendikas soeng.
Paraku kasvatab see põlvkonna, kes ei oska ootamist ega tänulikkust. Kui
laps saab alati, mida tahab, võib ta kasvada inimeseks, kes ei oska rahaga
ümber käia ega tunne empaatiat.
Vanemlik armastus ei tähenda kõigi soovide täitmist, vaid oskust õpetada piiri ja kannatlikkust. Mõnikord on “ei” lapsele parim kingitus.
3. Puhkused välismaal enne, kui laps on 3-aastane
Reisimine on tore, aga alla kolmeaastaste lastega võib see olla pigem
vanemate kui lapse jaoks mõeldud seiklus.
Väikelapsed ei taju veel kultuurielamusi ega mäleta hiljem nähtut –
püsivad mälestused tekivad umbes 3,5-aastaselt. Samas toob reisimine
väikelapsega kaasa stressi, ajavahe, unepuuduse ja kohanemisraskused.
Mõnikord on parim puhkus lapsele hoopis tuttav ümbrus, palju und ja
vanemate tähelepanu.
4. Lastelt ei nõuta kodus midagi
Kui meie vanematel ja vanaemadel olid kodused kohustused
enesestmõistetavad, siis tänapäeval ei palu vaid kolmandik vanematest
lastel kodutöödes kaasa lüüa.
Koduloomade eest hoolitsemine, nõudepesu või toa koristamine ei ole
karistus, vaid võimalus õppida iseseisvust, vastutust ja empaatiat.
Tänu lihtsale tänusõnale – mitte rahalisele preemiale – tekib lapsel tunne, et tema panus loeb ja ta on vajalik.
5. Käekirja ja käsitsi kirjutamise unustamine
Nutitelefonid, tahvlid ja sülearvutid on viinud tähelepanu käsitsi
kirjutamiselt. Ometi arendavad pliiatsi ja paberi kasutamine lapse
peenmotoorikat, keskendumisvõimet ja mälu.
Käsitsi kirjutades jääb õpitu paremini meelde ning areneb keeleline
tunnetus.
Ilus käekiri pole ainult esteetika küsimus, vaid osa kognitiivsest
arengust.
6. Kartus rääkida tõsistel teemadel
Lahutus, surm, kolimine või kaotus – need on elu loomulikud osad, kuid
tänapäeva vanemad väldivad neid teemasid kartuses lapsi traumeerida.
Tegelikult hakkavad lapsed juba varakult mõistma elu ja surma ringkäiku.
Kui vanemad neid teemadest täielikult eemal hoiavad, võib laps hiljem
raskustega toime tulla.
Tähtis on rääkida ausalt, aga taktitundeliselt. Laps vajab mitte ainult kaitset, vaid ka tööriistu, et mõista ja tulla toime ka negatiivsete tunnetega.
7. Üleliigne hoolitsus ja kaitsmine
Tänapäeva vanemad soovivad pakkuda oma lastele kõike – turvalisust,
mugavust ja edu. Kuid liigne hool ja kontroll võivad kasvatada inimesi,
kes ei oska ise otsuseid teha ega vastutust kanda.
Kui laps ei õpi oma unistusi ise ellu viima, vaid elab vanemate ootuste
järgi, kasvab temas sageli pinge ja masendus.
Liigne kaitsmine ei ole armastus, vaid hirm. Laps peab tundma, et teda
usaldatakse.
8. Piiride kadumine ja “vaba kasvatus”
Soov olla lapsele sõber on ilus, kuid ilma piirideta kasvatus lõhub lapse
turvatunde. Kui “ei” muutub vanema sõnavaras harulduseks, kaob lapsel
austus ja selgus.
Piirid ei tähenda karmust – need on raamid, mis annavad lapsele kindlust
ja suuna.
Kui laps kulutab kogu taskuraha ja saab järgmisel päeval sama palju
tagasi, ei õpi ta kunagi vastutust.
9. Ohtude täielik vältimine
Meie lapsepõlv möödus tänavatel, metsas ja mänguplatsidel. Tänapäeval
jälgitakse lapsi peaaegu 24/7 – tuuakse ja viiakse kooli, kontrollitakse
iga liigutust.
Kuigi turvalisus on oluline, vajab laps väikseid riske ja katsumusi, et
õppida julgust ja eneseusaldust.
Kui laps ei tohi kukkuda, eksida ega pettuda, kasvab ta suureks inimeseks,
kes kardab elu ennast.
Kokkuvõtteks
Meie vanaemad ei olnud täiuslikud, kuid nad kasvatasid lapsed, kes pidid
pingutama, ootama ja oma tegude eest vastutama.
Tänapäeva vanematel on rohkem teadmisi ja vahendeid, kuid vahel vähem usku
sellesse, et laps saab hakkama.
Parim, mida me saame teha, on leida tasakaal – hoolitseda, aga mitte
liialt; kuulata, aga mitte kõike heaks kiita.
Kommentaare ei ole