Mehe mure: „Mida teha, kui selgub, et laps pole sinu oma?“ ...
Mehe mure: „Mida teha, kui selgub, et laps pole sinu oma?“
.png)
|
|
|
Foto: Canva
„Mul oli 13 aastat tagasi suhe ühe naisega. Ta jäi rasedaks ja meil sündis laps. Paraku kadus minu usaldus tema vastu täielikult pärast ühte vahejuhtumit – tal oli suhe kellegi teisega. Sellest hetkest alates olen tegelikult kogu aeg kahelnud, kas ma olen selle lapse isa või mitte.
Hiljuti otsustasin lõpuks kindluse saada ja palusin temalt nõusolekut teha DNA test isaduse tuvastamiseks. Oleme juba kümme aastat lahus, kuid ta nõustus. Testi tulemus oli negatiivne – ma ei ole selle lapse bioloogiline isa. See on fakt, mille vastu ta midagi teha ei saa.
Ausalt öeldes, ma ei taha seda last enam näha. Ta on nagunii kasvanud oma emaga, kes on minust terve elu ainult halba rääkinud – näiteks öelnud lapsele: „Vaata, kui loll su isa on,“ või „Mis isa see on, kes tahab isadustesti teha – tal peaks häbi olema.“ Selline on ta alati olnud. Ma ei hakka siin pikemalt kirjeldama, mida ma temast arvan.
Minu küsimus on järgmine:
Seaduse ees olen ma endiselt selle lapse isa, sest sünnitunnistusel on kirjas minu nimi. Bioloogiliselt aga mitte. Seni olen ma maksnud talle elatist ja võtnud poisi enda juurde iga kahe nädala tagant nädalavahetuseks.
Ma ei taha enam maksta elatist,
sest DNA-test kinnitas, et laps ei ole minu oma.
Millised kohustused mul nüüd selle lapse ees on?
Ma ei kavatse temalt nõuda tagasi neid aastaid, mil maksin elatist, ega taha alustada kohtuprotsessi. See naine ei ole päevagi oma elus tööl käinud, ja ma tahan lihtsalt teada, mida ma saan seaduslikult teha, et lõpetada elatise maksmine.
Ma tahan lihtsalt sellest naisest ja olukorrast lahti saada ning mitte midagi enam kuulda.
Tore, kui keegi viitsis lugeda.“
Kommentaare ei ole