“Ma olen see teine naine – ja sinu mehe armastamine teeb mulle haiget”

  Ma olen see teine naine – ja sinu mehe armastamine teeb mulle ka haiget ...

 

Ma olen see teine naine – ja sinu mehe armastamine teeb mulle ka haiget

foto : Canva

 

Kas sa tead, et ma ikka veel loodan südames, et ta su maha jätab?
Ma tean, kui vale see kõlab. Aga ma armastan teda. Ja tema – vähemalt nii ma usun – armastab mind.

Ma tean, et olen sinu ees süüdi. Ma tean, et mu armastus on valus ja vale, ja ometi ei suuda ma seda peatada.
Südant ei saa käskida.

Ma ei ole kunagi varem tundnud midagi sellist.
Kui ma temaga olen, tundub, nagu oleks kõik lõpuks ometi paigas. Me räägime tundide kaupa, vahel ka vaikuses, ja see vaikus on parem kui ükski sõna.
Ta mõistab mind. Ma tunnen teda paremini kui iseennast. Meil on sama rütm, sama hingamine, sama tühjus, mida teine täidab.

Aga siis see sõrmus tema sõrmes.
See teadmine, et kusagil ootab teda kodu, naine ja lapsed.
Ja mina... kes ma siis olen? Armuke? Perelõhkuja? Illusioon?

Ma ei teadnud, et ta ei kavatsegi sind maha jätta. Alguses rääkis ta, et teie vahel on kõik läbi — et te magate juba ammu eraldi tubades ja olete koos ainult laste pärast.
Ma uskusin teda.
Ja ma leppisin sellega, et teda ei ole nädalavahetustel, et ta ei saa alati helistada, et minu nimi ei tohi tema telefonis olemas olla.

 

 

Aastad möödusid. Ja kuigi mõistus ütleb, et ma peaksin edasi minema, loodan ma ikka veel, et mingi ime juhtub.
Et ühel päeval valib ta minu.

Ma tahan olla tema naine, mitte see, kellest keegi teada ei tohi.
Ma tean, et ma olen ise süüdi, et lubasin sellel nii kaugele minna. See, et ma praegu kannatan, on mu enda tehtud otsuste tagajärg.
Aga südant ei saa ju sundida unustama.

Meil on tekkinud sõltuvus – temal minust ja minul temast.
Ma näen, kuidas ta mind vaatab, ja ma usun, et seal on armastus. Aga samal ajal näen ma ka hirmu.
Ta kardab kaotada oma kodu, oma mugavust, oma laste silmis kangelase rolli.

Hiljuti ta ütles, et sa oled hakanud midagi aimama.
Et kodus on pingeline, et sa küsid küsimusi, millele tal pole vastuseid.
Ta ütles, et võib-olla tuleb varsti kõigele lõpp teha – “kodurahu nimel”.
Ma ei julgenud küsida, mis siis minust saab. Ma juba tean.

Ma olen armukade. Ma olen vihane. Ma olen armunud. Ja mul on valus.
Ma ei taha olla “see teine”, aga vahel tundub, et ma ei oska teisiti.

 

 

Võib-olla andis ta mulle alguses liiga palju lootust. Võib-olla oli see kõik ainult mu enda unistus.
Ta rääkis sinust – kui keerulisest naisest, kui halvast suhtest, kui kodust, kus pole enam soojust.
Ma uskusin teda, sest tahtsin uskuda.
Ta ütles, et ühel päeval olen mina tema kõrval päriselt. Aga midagi ei muutunud.

Ma sain aja jooksul teada rohkem sinust kui oleksin tahtnud.
Ja ma hakkasin mõistma, et võib-olla oled sina see, keda ta tegelikult armastab. Või vähemalt see, kelle juurde ta alati tagasi läheb, kui maailm väsitab.

Ta ütleb, et ei taha mulle haiget teha. Aga ta teeb seda iga päev, kui ta mind mitte päriselt ei vali.
Ma tean, et varsti tuleb lõpp. Mitte teie loole – meie loole.
Ja ma jään see, kes peab vaikides lahti laskma.

Ta peab valima.
Ja ma juba tean, keda ta valib.
Ta valib sinu.