Mida teha, kui laste isa ei ole su elu armastus... Foto: Canva Ma ei teagi ise, kuida...
Mida teha, kui laste isa ei ole su elu armastus...
.png)
Foto: Canva
Ma ei teagi ise, kuidas neid tundeid õieti kirja panna. Täiesti kahevahel olek. Aga on mingi sisemine hääl, mis aeg-ajalt ütleb, et see ei peaks kõik nii olema – et see mees ei ole see õige, keda ma vajan. Et ta pole mu elu armastus. Ja see teeb haiget.
Ja ma ei saa sinna midagi parata, sest iga päev, mis möödub, toob uue meeldetuletuse, et ei – ma ei kujuta seda endale ette ja see ei ole lihtsalt mööduv tunne. Ma ei taha enam seda sisemist häält kuulata, see on egoistlik, julm ja vale. Ma ju ei saa kõike lihtsalt niisama ära lõhkuda, ainult sellepärast, et minu enda õnn on mulle tähtsam.
Aga see mees on mu laste isa. Ta on väga hea isa. Ja ta on hea inimene –
hea südamega. Ta ei ole väärt, et ma talle haiget teeksin. Aga ta pole
minu elu armastus.
Mida ma küll tegema peaksin? Kõigele lõpu tegema? Rääkima temaga?
Tunnistama talle seda, mida ma tunnen?
Ma ei saa. Ma ei ole selleks võimeline. Mu lapsed on minu jaoks kõige tähtsamad. Ma ei taha neile haiget teha, lõhkudes nende pere ära ja võttes neilt isa, keda nad armastavad.
Ja võib-olla ma ei saakski üksi hakkama. See oleks liiga raske.
Seotud lood : Need laused näitavad, et suhe on lõppemas – kui kuuled neid, on aeg reageerida
Mulle muidu meeldib mu elu. Mu kodu, sõbrad ja töö, mida ma teen.
Aga ma ei armasta enam oma meest. Argpüks olen – ma ei suuda talle sellest
rääkida. Ma ei taha ju kõike ära lõhkuda.
Ja nii ma siis ootan. Ootan, et mingi ime juhtuks, ühel ilusal päeval. Ma katsun mõelda sellele, mis temas head on. Ma ei vihka teda. Ta näeb hea välja. Ma meenutan neid mõnusaid hetki, kui me kõik koos kodus oleme ja ta lastega mängib. Mulle meeldib see. Ma ei taha, et see lõppeks.
Aga ma ei tunne end tema kõrval naisena. Ma vajan kedagi, kes paneks mind
end naisena tundma. Kelle puudutusi ma igatseks ja kelle järgi mul oleks
igatsus. Kedagi, kellele saaksin toetuda, kui maailm mu ümber kokku
variseb.
Kedagi, kes oleks nagu hingesugulane ja mõistaks mind – mu mõtteid, soove,
unistusi. Ma tahan rääkida tundide kaupa, jagada ideid ja tulevikuplaane.
Ma tahan oma meest imetleda ja armastada.
Aga minu mees seda mulle ei võimalda. Ma ei saa temalt seda, mille järele
mu süda igatseb.
Ma tunnen end tema kõrval halvasti palju sagedamini kui hästi. Kõik meie
jutud käivad töö, poe, kodu ja laste ümber – ja ongi kõik. Meie elus ei
toimu enam midagi.
Ta on muutunud minu jaoks koormaks, mis takistab mul õnnelik olla.
Aga ta on mu laste isa. Ja ta annab mulle siiski teatud turvatunde. Me oleme pere. Ja pere on tähtsam kui ühe naise unistused ja soovid.
Sellepärast ma ootan.
Mida – seda ma ise ka ei tea.
Aga üht tean ma küll: ma olen kas argpüks või võitleja, aga ma olen naine, kes unustab iseenda õnne oma laste nimel.
Kommentaare ei ole