Kas sa oled väsinud olemast tugev: miks naised ei peaks oma valu pidevalt peitma?

  “Ma olen väsinud sellest, et pean kogu aeg olema tugev” ...

 

“Ma olen väsinud sellest, et pean kogu aeg olema tugev”

foto : Canva

Ma olen väsinud. Ja isegi see sõna ei kirjelda tegelikult seda kurnatust, mis mu hinges elab. See, mida ma tunnen, on palju sügavam – see on väsimus, mis on kogunenud aastate jooksul, püüdes olla tugev, tubli, edukas ja laitmatu.

Ma olen väsinud sellest, et pean jätma endast mulje, nagu oleks kõik korras. Nagu mul oleks alati jõudu, alati vastuseid, alati naeratus näol. Nagu ma ei murduks kunagi. Tõde on aga see, et ma pole midagi erilist teinud selleks, et saada selleks “tugeva naise” rolliks, mida teised minus näevad. Selle rolli on loonud ootused, ideaalid ja vajadus sobituda maailmaga, mis eelistab tugevust nõrkusele.

Ja nii ma olengi siin – oma mõtetega üksi, väsinud ja kulunud. Vahel jääb mulje, nagu inimesed oleksid veendunud, et ma ei vaja mitte midagi ega mitte kedagi. Et ma saan iga asjaga hakkama. Et ma olen edukas, enesekindel ja vankumatu. Tegelikult tean ainult mina, kui ebakindel ma vahel olen ja kui raske on mängida rolli, mis pole alati päris mina.

 

 

Iga päev panen uuesti maski ette. Ja iga päev väsitab see mind veidi rohkem. Ma tunnen, kuidas maailm surub mõnikord oma raskuse mu õlgadele ja ma pean endale sosistama: “Sa saad hakkama. Sa oled tugev.” Aga vahel ei taha ma tugev olla.

Tundub, et ma olen juba ammu püüdnud olla see, keda teised minus näha tahavad – iseseisev, töökas, tasakaalukas ja hakkamasaaja. See kõlab hästi, isegi imetlusväärselt. Aga keegi ei küsi, mida see minu hingele maksab. Ja mis kõige hullem – inimesed hakkavadki uskuma seda illusiooni. Nad võtavad sind kui inimest, kes ei vaja tuge, lohutust ega käest hoidmist.

Aga mina ei tunne kedagi, kes ei vajaks aeg-ajalt tuge ja soojust. Kes ei vajaks kallistust või kedagi, kelle õlale toetuda. Me võime küll uhkelt öelda, et me ei vaja kedagi, aga sügaval sisimas januneb iga inimene armastuse ja läheduse järele.

Ja mina… mina olen väsinud ideaali mängimisest, mille ma ise kunagi endale lõin. Väsinud teesklusest, et mul on kõik kontrolli all. Väsinud enese sundimisest nägema tugev välja ka siis, kui mu süda on täiesti tühi.

 

 

Ma tahan tunda, et keegi hoiab ka mind. Ma tahan kedagi, kes paneb käed mu õlgadele ja ütleb: “Sa ei pea täna tugev olema. Luban mina olla.” Ma tahan tunda, et ma pole üksinda ega pea alati olema see, kes kõiki toetab ja kõik ära lahendab.

Vahel tunnen, et olen muutunud kellekski teiseks – kellekski, kes vastab teiste ootustele, mitte iseenda hingele. Ja see teeb haiget. Mu ambitsioonid, mu sihid, mu tugevus… need võtsid minult midagi olulist: ruumi armastusele, ruumi haavatavusele, ruumi puhata.

Ja nüüd, siin, olen ma üksi oma mõtetega, sügavas vaikuses, mis karjub rohkem kui ükski hääl. Ma olen väsinud olemast alati tubli. Väsinud sellest, et kõik ootavad minult vastupidavust, kui tegelikult vajaksin ma lihtsalt embust.

Aga see väsimus ei tähenda läbikukkumist. Vastupidi — see tähendab ärkamist.

 

 

Ma olen õppinud, et ma ei pea kõigega hakkama saama. Ma ei pea olema kogu aeg tugev. Tugevust ei näita mitte see, kes ei kuku kunagi, vaid see, kes julgeb tunnistada, et vajab kedagi enda kõrvale.

Ma ei taha olla ideaalne naine, kes suudab kõike. Ma tahan olla mina. Päris mina. Nõrkuse, tugevuse, naeru, pisarate ja kõige muuga.

Ja ma tahan kedagi, kes mõistab mind just sellisena. Kedagi, kes paneb mind tundma, et ma ei pea enam mängima. Et ma ei pea enam maailma eest varjama oma väsimust. Kedagi, kes sosistab:

“Sul on lubatud puhata. Sul on lubatud vajada. Ja sul on lubatud mitte olla tugev.”