Kas sina oled helikopter-lapsevanem? Foto: Canva Kas oled kuulnud midagi helikop...
Kas sina oled helikopter-lapsevanem?
.png)
Foto: Canva
Kas oled kuulnud midagi helikopter-lapsevanematest?
Need on vanemad, kes justkui “tiirlevad” pidevalt oma lapse kohal –
jälgides, suunates ja kontrollides iga tema sammu.
“Kus sa olid?”
“Kellega sa olid?”
“Millal sa koju jõuad?”
Nad tahavad oma lapsele ainult parimat: et laps oleks õnnelik, hoitud ja
edukas.
Et temaga ei juhtuks midagi halba.
Helikopter-vanemad ennetavad riske, hoiavad, kaitsevad ja planeerivad
lapse elu ette – mõnikord isegi liiga palju.
Nad valivad lapsele kooli, huvialad, sõbrad ja isegi toidu. Mõni jälgib lapse liikumist telefoni kaudu või kontrollib, millega laps parasjagu tegeleb. Kõik see sünnib heast tahtest, kuid tulemuseks võib olla lapse iseseisvuse ja enesekindluse vähenemine.
Miks osad lapsevanemad muutuvad helikopter-vanemateks?
Sageli on põhjuseks soov olla võimalikult hea lapsevanem.
Vanem tahab oma lapsele ainult turvalisust ja edu.
Tänapäeva maailm tundub täis ohte ja hirme ning liigne muretsemine on
kerge tekkima.
Samuti elame ajastul, kus lapse kasvatamise kohta on infot rohkem kui
kunagi varem – igaüks teab ja arvab midagi.
Nõuannete tulv ja soov “õigesti” käituda võivad panna vanemad üle
pingutama.
Selline pidev kontroll ja muretsemine kurnab lõpuks ka vanemat ennast.
Helikopter-vanem ei võta aega iseendale, sest tunneb, et peab kogu aeg
lapse eest hoolitsema.
Väsimus ja läbipõlemine ei ole haruldased – ning kui vanem enam ei jaksa,
mõjutab see ka last.
Kui ootused muutuvad liiga kõrgeks
Mõned helikopter-vanemad peavad vastu kaua, aga kannatavad siis, kui
lapse tulemused ei vasta nende ootustele.
Kui laps ei õpi piisavalt hästi, valib “vale” sõpruskonna või hakkab
vastu, tekib pettumus.
Selline pettumus võib rikkuda lapse ja vanema suhte, tekitades mõlemale
tunde, et nad on läbikukkunud.
Millist mõju avaldab liigne kontroll lapsele?
Kui vanem elab pidevas mures ja kontrollib last igal sammul, siis laps
omandab selle sama ärevuse.
Helikopter-vanemate lapsed kasvavad sageli üles
madala enesehinnangu ja vähese iseseisvusega.
Kuna nende eest on kõik tehtud, puudub neil kogemus, kuidas
ebaõnnestumisega toime tulla.
Nad ei pruugi teada, kes nad on ega mida nad tahavad.
Iga takistus tundub liiga suur, sest keegi pole lasknud neil seda ise
ületada.
Tulemuseks võib olla hirm uute olukordade ees, allaandmine või sõltuvus
teiste abist.
Mõned lapsed hakkavad vastu — nad mässavad, et leida oma identiteet ja
vabadus.
Teised aga sulguvad endasse, muutuvad apaatseks ja masendunuks.
Liigne kontroll võib viia isegi
depressiooni ja ärevuseni.
Täiskasvanuna võib sellisel lapsel olla raskusi iseseisva elu ja suhetega, sest ta pole õppinud, kuidas ise otsuseid teha või oma tunnetega toime tulla.
Kuidas leida õige tasakaal?
1. Usalda teisi täiskasvanuid.
Lapse kasvatamine ei ole ainult vanemate õlul.
Õpetajad, treenerid, vanavanemad ja sõprade vanemad on samuti osa lapse
arengust.
Usalda neid ja lase lapsel kogeda erinevaid mõjusid – see õpetab teda
maailma tundma ja teistega arvestama.
2. Usalda oma last.
Igal lapsel on kaasas loomulik uudishimu ja võime õppida.
Anna talle võimalus proovida, eksida ja õppida.
Lase tal teha koduseid töid, vastutada oma asjade eest ja kogeda väikeseid
ebaõnnestumisi.
Need on parimad õppetunnid, mis kasvatavad julgust ja iseseisvust.
3. Julgusta, mitte ära muretse.
Muretsemise asemel ütle lapsele: “Sa saad hakkama. Ma usun sinusse.”
See on kõige väärtuslikum toetus, mida üks laps vanemalt vajab.
Armastus ei tähenda lapse eest kõike tegemist.
See tähendab usku, et ta saab ise hakkama – ja teadmist, et sina oled
seal, kui ta sind vajab.
Kommentaare ei ole