Lemmiku surm võib olla sama valus kui lähedase inimese kaotus ...
Lemmiku surm võib olla sama valus kui lähedase inimese kaotus
.png)
foto : Canva
.png)
Kui sul on olnud koer, kes oli sulle kallis, siis sa tead, kui valus võib
olla tema kaotus.
Sinu jaoks ei olnud ta lihtsalt lemmikloom – ta oli osa perest. Sinu
sõber, kaaslane ja truu hing, kes jagas sinuga nii rõõme kui vaikseid
hetki. Tema surm oli ränk ja valus kogemus, millest polegi lihtne üle
saada.
Koera kaotus toob kaasa leina, mille pead läbima, et oma eluga edasi
minna. Uue koera võtmise mõte tundub peaaegu võimatu – sest seda ühte,
keda sa armastasid ja oma südames kandsid, ei saa enam tagasi.
Veelgi raskem on see, et paljud ei mõista sinu valu. Inimesed ütlevad:
“See oli ju ainult koer.” Aga
sina tead, et see polnud
ainult keegi – see oli
sinu koer.
Mõistmine ilma sõnadeta
Sina ja su koer mõistsite teineteist ilma sõnadeta.
Teie suhe ei erinenud palju inimestevahelistest sidemetest – aju tõlgendas
seda samamoodi.
Teaduslikult on tõestatud, et meie keha toodab samasid hormoone (näiteks
oksütotsiini), kui suhtleme oma koera või mõne armastatud inimesega.
See seletab, miks muutub koer kiiresti pereliikmeks ja miks tema surm
jätab südamesse tühjuse, mida keegi ei suuda täita.
Lein, mida ei mõisteta
Kui sureb lähedane inimene, on ühiskond valmis sinu leina toetama – saad puhata, minna psühholoogi juurde, rääkida sõpradega, korraldada matused.
Aga kui sureb su lemmik, ootab maailm sinult, et sa “saaksid ruttu
üle”.
Sa ei saa öelda tööle, et tunned end halvasti, sest koer suri. Sa ei saa
paluda vaba päeva, et matta oma sõpra.
Ja kui räägid, et sul on valus, vaadatakse tihti arusaamatult.
Selline nähtamatu lein on eriti raske – sest valu on tõeline, aga toetus puudub.
Armastus ja tühjus
Koera surmaga ei kaota sa ainult looma – sa kaotad
isiksuse.
Sa kaotad tema pilgu, sooja kohalolu ja sabaliputuse, mis tervitas sind
iga kord, kui koju tulid.
Sa kaotad tingimusteta armastuse, mis ei küsi midagi vastu.
Koer ei hooli su vigadest ega meeleoludest.
Tema jaoks oled alati “tema inimene”.
Sellist armastust on raske leida inimeste seast – ja just see teeb kaotuse
nii sügavaks.
Mälestused ja harjumused
Koer oli osa sinu igapäevaelust.
Te käisite koos jalutamas, mängisite, jagasite vaikust.
Kui teda enam ei ole, muutub kodu tühjaks.
Vaikus, mis varem tundus rahustav, hakkab järsku haiget tegema.
Sa märkad tühja kohta tema magamiskohal, kuuled justkui samme, mida enam pole – ja iga selline hetk meenutab, kui palju ta tähendas.
Süütunne
Paljud omanikud peavad ise tegema raske otsuse – lasta koer magama, et
lõpetada tema kannatused.
Isegi kui see on armastusest tehtud otsus, võib sind ikkagi piinata
süütunne.
Sa võid mõelda:
Kas ma tegin õige asja?
Kas ma olin tema jaoks piisavalt olemas?
Kas ma näitasin talle piisavalt, kui palju ta mulle tähendas?
Need mõtted on loomulik osa leinast, kuid pea meeles – su koer teadis, et
sa armastasid teda.
Sinu hool ja otsus vabastada ta valust olid armastuse teod, mitte
reetmine.
Luba endal tunda
Koera surm on tõesti valus.
Sul on õigus kurvastada, nutta ja tunda tühjust.
Sest ta oli keegi.
Ta oli sinu sõber, sinu pere liige – ja jääb sulle alati meelde.
Aeg ei kustuta teda su südamest, aga muudab valu pehmemaks.
Ühel hetkel märkad, et koos kurbusega on alles ka tänutunne – et said
tunda sellist sidet, mis oli tõeline ja tingimusteta.
Sest armastus, mida tundsid oma koera vastu, ei lõpe surmaga.
See elab edasi mälestustes, sinu südames ja kõiges, mis sa tema juures
õppisid – ustavust, hoolt ja siirust.
Kommentaare ei ole