Ühel päeval sa mõistad, et kaotasid ta igaveseks

  Sa oled teda kaotamas, aga sa ise ei näe seda ...

 Sa oled teda kaotamas, aga sa ise ei näe seda

foto : Canva

 

Sa vastad tema sõnumitele siis, kui sul on aega.
Sa loed uudiseid või surfad sotsiaalmeedias, samal ajal kui tema sinuga räägib.
Sa tühistad viimasel hetkel koos tehtud plaane ja ei pea kinni lubadustest, mida andsid.
Ja tema... ta on harjunud.
Harjunud ootama, leppima ja uskuma, et sa lihtsalt oledki selline.

Sest tal on ju kõik olemas, eks ole?
Sest sina oled harjunud, et tema hoolitseb sinu eest — muretseb, organiseerib, annab oma aja, energia ja südame — ilma midagi vastu ootamata.
Ja sa oled nii kindel, et ta jääb alati. Et piisab vaid ühest sõnast, ühest kutsest, ja ta tuleb jälle.

Aga kas sa oled kunagi mõelnud, millist rõõmu see talle pakub?

 

 

---

Sa oled teda kaotamas, isegi kui sa seda ei näe

Sa kaotad teda iga kord natuke rohkem, kui sa ei vasta tema kõnedele.
Iga kord, kui sa murrad oma sõna.
Iga kord, kui valid kellegi teise, samal ajal kui tema valib ikka sinu.
Iga kord, kui sa ei oska teda hinnata, kui võtad tema olemasolu enesestmõistetavalt.

Sa kaotad teda iga kord, kui ta magama heites küsib endalt vaikselt:

„Miks ma ei ole tema jaoks piisavalt hea?“

Sest tegelikult… tema oli alati piisavalt hea.
Lihtsalt sina ei osanud seda näha.

---

Ühel päeval on hilja

Ühel päeval saab ta aru, et tal ei ole enam sulle midagi anda.
Ja ta läheb. Vaikselt, väärikalt, ilma süüdistusteta.
Ja see murrab su südame.

Sest tema silmis oli kunagi vankumatu usk teisse kahte —
aga aeg ja ükskõiksus kustutasid selle valguse.

Ühel päeval ei vasta ta enam su kõnedele.
Ei reageeri su sõnumitele.
Ja sa tunned esimest korda, kuidas tühjus valutab.

Sa hakkad igatsema teda — tema häält, tema naeru, tema soojust.
Sa mõistad, et see inimene, keda sa kord nii kergelt iseenesestmõistetavalt võtsid,
oli tegelikult sinu elu suurim õnnistus.

 

 

---

Kui lõpuks taipad…

Sa leiad end vaatamas kingitusi, mida ta sulle andis.
Lõhnad, laulud, kohad — kõik meenutab teda.
Ja sa saad aru, et temas ei olnud midagi salapärast ega varjatut.
Ta oli lihtsalt siiras.
Puhas hing, kes armastas sind nii, nagu vähesed suudavad.

Ta ei mänginud sinuga, ta päriselt hoolis.
Ta oli see inimene, kes su elu pahupidi pööras — aga ainult selleks, et õpetada sulle,
mis tähendab tõeline lähedus.

Ja kui sa hakkad hiljem uusi südameid vallutama,
mõistad, et miski ei täida seda tühimikku.
Sest iga uus inimene meenutab sulle teda.
Teda, kelle sa kaotasid,
ja keda sa enam kunagi tagasi ei saa.