Alati ei näe sa kohe, et mees ei kohtle sind nii, nagu peaks, ja et ta ei ole sind väärt. Kui sa aga kord silmad avad ja...
.png)
Kunagi varem uskusin ma, et ükski naine ei peaks jääma mehe juurde, kes teda halvasti kohtleb, üksnes sellepärast, et ta teda armastab. Ma lihtsalt ei saanud sellest aru.
Ma olin lugenud sellistest naistest ja tundnud neidki. Ma teadsin, et nende elu ei ole kerge. Nad olid targad ja edukad naised ning just seepärast ei mõistnud ma, miks nad ikkagi jäid selliste meeste kõrvale, kes neid niimoodi kohtlesid.
Lõppude lõpuks – mida ma nende elust teadsingi? Ainult seda, mida nad ise mulle olid rääkinud.
Need naised ei sõltunud oma mehest ei materiaalselt ega muul moel, kuid minu jaoks jäi arusaamatuks, miks nad ära ei läinud. Mis neid hoidis kinni suhtes, mis neid õnnetuks tegi?
Kuni minust sai ühel hetkel samasugune naine.
Ja just sel hetkel hakkasin ma nägema paljusid asju teistmoodi.
Kui ma selle mehega tuttavaks sain, kohtles ta mind hoopis teistmoodi.
Ta tõesti pingutas, nägi vaeva, hoolitses minu eest. Ma uskusin temasse ja
arvasin, et me olemegi kokku loodud.
Ma armusin temasse ja tundsin end temaga koos õnnelikuna. Ma rääkisin temast kõigile.
Mingil hetkel märkasin aga, et tema tunded minu vastu olid muutunud. Ja kogu tema olemus muutus.
Ta hakkas mind kritiseerima, solvama oma sõnadega, alandama.
Ja siis sain teada, et ta oli mind petnud. See ei jäänud ainsaks
korraks.
Südames teadsin ma, et midagi on valesti.
Ma teadsin, et ta ei armasta mind enam, kui ta on võimeline mind nii
kohtlema.
Kõik minu lähedased märkasid samuti, et meie vahel on midagi lahti.
Aga ma ei läinud tema juurest ära.
Vastupidi – ma tegin kõik, et me lahku ei läheks.
Te muidugi ei saa sellest aru ega mõista seda.
Ma ausalt tunnistan, et ma kartsin teda. Mitte, et ta oleks olnud
vägivaldne, vaid ma kartsin üksi jääda.
Ma kartsin, et kui ma ära lähen, siis ei leia ma enam kunagi
armastust.
Kõik need aastad, mis me koos elasime, olid mu enesekindlust nii palju kahjustanud, et tundsin end sellisena, nagu ta oli mind kujutanud – lollina, keda keegi nagunii ei taha. Kõik tema solvangud olid jätnud oma jälje mu hinge.
Seda ei oleks ma tunnistanud mitte kellelegi, ja mul kulus aastaid, enne
kui ma seda endalegi julgesin tunnistada.
Aga südamepõhjas ma kartsin meeletult, et mitte ükski mees ei hakka mind
enam armastama.
Tegelikult ma ju teadsin, et see ei saa olla armastus – see lihtsalt ei ole
võimalik –, aga ma leppisin olukorraga.
Ma uskusin mingil rumalal moel, et ta ikkagi natukenegi armastab mind,
hoolimata kõigest.
Ta pani mind uskuma, et kui ma ta maha jätan, ei leia ma kedagi paremat, ja et kõik mehed on nagunii samasugused.
Ja lõppude lõpuks olime me juba nii kaua koos olnud, et ma ei teadnudki
enam, kuidas ilma temata elada.
Ilmselt ei osanudki ma enam midagi muud tahta.
Ma tõesti arvasin, et kui ma ära lähen, siis olen ma elu lõpuni õnnetu.
Ma olin nii palju vaeva näinud, et see suhe toimiks – kuidas ma jätan selle
kõik nüüd sinnapaika, nagu midagi poleks olnud?
Mul kulus väga palju aega, enne kui ma sain aru, et ma olin tuuleveskitega
võitlemas.
Aga mis kõige tähtsam – ma ei olnud ju valmis, sest südamepõhjas lootsin ma
ikka veel, et ta muutub.
Ilmselt on paljudel naistel sama naiivne lootus.
Ja seda tehes teevad nad tegelikult suure vea.
Muidugi sain ma aru, et see kõik ei ole normaalne, ja mõistsin, et ega ta
tegelikult ei muutu.
Aga ma olin nii rumal. Ma andsin endast tõesti kõik.
Tegin kõik, mis minu võimuses, et olla hea kaasa.
Aga ei midagi. Ometi lootsin ma ikka veel.
Minu jaoks oli täiesti vastuvõtmatu endale tunnistada, et olin astunud ämbrisse, sattunud vale mehe otsa, et kõik need aastad olid nagu maha visatud – üks suur viga.
Lootus oli kõik, mis mulle veel jäänud oli.
Ja siis ma proovisin ära minna.
Ilma et ma seda päriselt oleksin tahtnud.
Ma tahtsin vaid, et ta tunneks hirmu, et ta võib mind kaotada.
Ma tahtsin, et ta tuleks mulle järele ja tooks mu tagasi.
Et ta saaks aru, kui palju ta mind vajab.
Ja ta tuli mulle järele.
Aga mitte armastuse pärast – oh ei.
Ta tuli, sest ma olin inimene, kelle tunnetega ta sai mängida.
Ilmselt tahate te nüüd teada, kuidas ma temast lõpuks lahti sain.
Noh, olgu – ma räägin siis ära.
Ühel ilusal päeval ei tulnud ta mulle enam järele.
Ta lasi mul minna.
Mina läksin tema juurest ära, ootasin, et ta helistab või otsib mind
üles.
Aga ta ei teinud seda.
Ja ka mina ei otsinud enam temaga ühendust.
Nii palju uhkust oli mul veel alles.
Ja just see vähene uhkus päästiski mu.
Vale oleks muidugi öelda, et see oli minu jaoks lihtne.
Tema ei helistanud mulle ja mina pidin end sundima, et mitte talle
helistada.
See tegi nii palju haiget.
Aga peale kõike seda valu ja analüüsimist sain ma endast lõpuks võitu.
Mul kulus veel tükk aega, enne kui ma oma südame terveks sain ravida.
Aga mis kõige tähtsam – ma leidsin oma ellu mehe, kes minust tõesti
hoolib.
Ja ma ütlen seda teile selleks, et te teaksite: kõik mu hirmud olid
alusetud.
Jah, ma leidsin mehe, keda ma armastan palju rohkem, kui oleksin osanud
arvata.
Ma leidsin mehe, kes näitas mulle, mis on armastus, ja kes on seda tõestanud
oma sõnade ja tegudega.
Mehed ei ole kõik ühesugused.
Muidugi ma ei ütle, et kui sa oled samas olukorras, peaksid kohe oma kotid
pakkima ja ära minema.
Lihtsalt – ära looda, et mees muutub, sest seda ei juhtu.
Pole mõtet elada hirmus ja ahastuses üksnes mõnede õnnelike hetkede pärast,
mis teil alguses olid.
Võib-olla ootavad palju ilusamad hetked sind veel ees, kui sa lased tal
minna oma teed.
Sa pead leidma oma hingerahu ja koguma jõudu.
Keskendu edaspidi rohkem iseendale ja oma soovidele.
Sa ei pea minema kohe ära.
Sa pead lihtsalt end vaimselt selleks ette valmistama.
Kujuta oma tulevikku ette ilma temata.
Ilma muredeta, mida ta on su ellu toonud.
Mõtle armastusele ja austusele, mida sa väärid ja mida tema sulle anda ei suuda.
Mõtle sellele, et sa väärid olla õnnelik.
Aga selleks pead sa oma elus uue lehekülje keerama.
Kommentaare ei ole