Lapse silmade läbi: kui sa arvasid, et ma ei vaata

 Kui sa arvasid, et ma ei vaata   Kui sa arvasid, et ma ei vaata, ma nägin, et sa panid mu viimase joonistuse külmkapi uksele magnetiga – ...

 Kui sa arvasid, et ma ei vaata

 

Kui sa arvasid, et ma ei vaata,
ma nägin, et sa panid mu viimase joonistuse külmkapi uksele magnetiga –
ja otsekohe tahtsin ma teha uue.

Kui sa arvasid, et ma ei vaata,
sa andsid kodutule kassile süüa
ja ma mõistsin, et loomad vajavad armastust ja hoolt.

Kui sa arvasid, et ma ei vaata,
sa valmistasid mu lemmikkoogi – ainult minu jaoks –
ja ma mõistsin, et väikestel asjadel on suur tähendus.

Kui sa arvasid, et ma ei vaata,
ma kuulsin sind palvetamas minu pärast.

Kui sa arvasid, et ma ei vaata,
ma tundsin su head-ööd suudlust
ja teadsin, et sa armastad mind.

Kui sa arvasid, et ma ei vaata,
sa käisid haiget sõpra vaatamas
ja ma mõistsin, et inimesed peavad üksteist aitama.

Kui sa arvasid, et ma ei vaata,
ma nägin, kuidas su silmad täitusid pisaratega,
ja ma mõistsin, et vahel võib olla valus ja et nutmine on lubatud.

Kui sa arvasid, et ma ei vaata,
ma nägin, kui väga sa hoolid,
ja ma tahtsin anda endast parima, et sind uhkeks teha.

Kui sa arvasid, et ma ei vaata…
ma vaatasin.

Ja ma tahtsin sind tänada kõige selle eest, mida ma nägin,
kui sa arvasid, et ma ei vaata.

Autor: Mary Rita Schilke Korazan

Me ei tea kunagi, kui palju väiksed teod lapse hinge puudutavad.
Lapsed näevad ja tunnevad rohkem, kui me arvame.
Nad õpivad armastust, headust ja hoolivust mitte sellest, mida me ütleme –
vaid sellest, mida me teeme,
isegi siis, kui me arvame, et nad ei vaata. ❤️