Kui pensionist ei jätku – kuidas inimesed tegelikult hakkama saavad? Autor: Kristi · Kodused lood ...
Kui pensionist ei jätku – kuidas inimesed tegelikult hakkama saavad?
Autor: Kristi · Kodused lood
.png)
„Ma olen terve elu tööl käima pidanud, aga nüüd pean poes arvutama ja üldse vaatama, kas ma saan endale leiva peale ka midagi osta. Ega iga päev sooja toitu küll ei tee. Hoiame kõhu kõrvalt kokku ja nii see elu lähebki. Eks talvel on jälle küte, mis läheb nii kalliks,“ ütleb 72-aastane Leida, kes elab üksi väikeses korteris Paides. Ta ei palu midagi – ainult natuke õiglust ja arusaamist.
Meil elab tuhandeid inimesi, kelle jaoks pensionipäev ei tähendab nuputamist, kuidas kuu lõpuni vastu pidada. Arvutamist, mitu eurot jääb peale üüri, ravimite ja elektri maksmist veel toidurahaks. Mõni nädal jääbki nulli. Mõni päev tuleb läbi saada kuiva saiatükiga.
Väike pension, kallid hinnad
Leida pension on 618 eurot.
„Kui arved on makstud, jääb umbes 120 eurot kaardi peale. Ravimid võtavad
oma osa, mõni kuu on vaja osta mantlile uus nööp, mõni kuu tuleb
tütretütrele sünnipäevaks väike kingitus leida. Siis peab jälle mõtlema,
kust kokku hoida,“ räägib ta.
Kõige raskem polegi see, kui külmutuskapp on tühi ja elamine jahedavõitu. Kõige raskem on tunne, et oled teinud kõik õigesti, aga elu on ikka liiga kallis.
„Me teeme omavahel vahetusi“
Pensionäride ringkondades on tekkinud solidaarsus – inimesed aitavad
üksteist nii, nagu saavad.
„Mina toon turult odavamalt kartulit, sõbranna annab vastu paar purki moosi.
Nii me elame,“ ütleb 68-aastane Helju.
Mõni küla on leidnud koguni viisi, kuidas koos hakkama saada – tehakse
ühiselt toidutellimusi, jagatakse küttepuid, hoolitsetakse üksi elavate
eakate eest.
„Me ei häbene enam rääkida, et on raske,“ ütleb Helju. „See on elu, mitte
häbi.“
Rahapuudus õpetab
Rahapuudus õpetab hindama lihtsaid asju. Leida räägib, et kõige suurem rõõm
on, kui hommikupäike sisse paistab köögiaknast.
„Ma panen paksu kampsuni selga ja teen kuuma teed ja olen rahul. Ma ei vaja
palju,“ ütleb ta naeratades.
Sarnaseid lugusid on palju. On neid, kes käivad osaajaga tööl, korjavad metsast marju ja seeni või müüvad käsitööd. On neid, kes lihtsalt õpivad elama rahulikumalt ja tänulikumalt.
Väärikus ei peaks sõltuma rahakotist
Kõigil neil inimestel on üks ühine soov –
olla nähtud, mitte unustatud.
Iga kord, kui poes arutatakse valjult „mis neil vanadel viga on“, lõikab see
sügavalt hinge. Enamik neist ei taha kaastunnet, vaid lihtsalt võimalust
elada väärikalt.
„Ma ei vaja suuri asju,“ ütleb Leida. „Ainult seda, et mul oleks soe kodu, toit laual ja tunne, et ma olen ikka vajalik.“
Lõppsõna
See pole jutt sellest, kui raske on. See on jutt
ellujäämisest, väärikusest ja inimesest, kes ei anna alla.
Ja võib-olla, kui me natuke rohkem kuulaksime ja märkaksime, oleks meil
kõigil kergem.
Kristi
Kristi on Kodused lood lehe haldaja. Ta kirjutab kodu, pere ja igapäevaelu teemadel, tuues lugejateni praktilisi nõuandeid ja inspiratsiooni.
Kommentaare ei ole