54-aastane Jaana elab praktiliselt palgapäevast palgapäevani ning seda hoolimata sellest, et peres on kaks töölkäivat inimest. ...
54-aastane Jaana elab praktiliselt palgapäevast palgapäevani ning seda hoolimata sellest, et peres on kaks töölkäivat inimest. Ehkki mõlemad teevad pikki päevi, tulevad nad ikkagi vaevu ots-otsaga kokku. Pere elu keerleb kahe teismelise ja majapidamise eest hoolitsemises ent hoolimata sellest, et nende peres liiga palju ei kulutata, kasvavad igakuised väljaminekud pidevalt.
Hoolimata kõigest, millest Jaana on juba loobunud, kasvavad igakuised kulud järjest. Näiteks toidu peale läheb nüüd palju rohkem raha kui eelmisel aastal. Inflantsioon annab endast paraku tunda ega säästa kedagi, seda on saanud omal nahal tunda ka Jaana pere. Jaana valib hoolega, mida ta ostab ja katsub osta rohkem hulgi ning allahinnatud kaupa ent sellest ei piisa, iga kuu on raske palgapäevani ära elada. Hindade tõus (kaasaarvatud elekter) muudab asja ainult raskemaks pere jaoks.
Jaana ei tea enam, mida teha ja kelle poole pöörduda oma murega. Hoolimata sellest, et kodus on kaks töölkäivat inimest, on rahaga kitsas käes. Maja vajab juba ammu remonti, eelarve seda aga ei luba. Säästusid perel mustadeks päevadeks kõrvale pandud ei ole, see aga tähendab, et kui mingi ootamatu olukord peaks juhtuma ja neil oleks hädasti raha vaja, ei ole neil midagi teha ja pere satub veelgi suurematesse võlgadesse. Jaana tunneb, et olukord käib tal juba üle jõu ja ta ei tea, mida ta peaks peale hakkama. Lastele midagi lubada ei saa, see ei tule kõne allagi.
Loe ka : Gerda elu : "Nii tahaks, et lapsed tuleksid ka mind vaatama."
Jaana on paljust loobunud selleks, et natukenegi saaks kokku hoida. Näiteks ajalehtede tellimustest, spordisaalis käimisest ning mõnedest kindlustustest, mida neil tegelikult vaja ei läinud. Sisseoste teevad nad seal, kus kaup on kõige odavam. Kodus kasutatakse nii vähe elektrit kui võimalik, samuti hoiab pere vett kokku ja igale pereliikmele on sõnad peale loetud, kui kaua on mõistlik duši all käia, ka kütmise pealt katsuvad nad kokku hoida. Ehkki see on natuke aidanud, on neil raske siiski kuust kuusse oma rahaga ära elada.
Loomulikult tekitab selline olukord stressi, nendib Jaana. Ta ei saa aru, kuidas see võimalik on, kui nad mõlemad mehega tööl käivad. "Ju siis pole palk nii hea, ", lausub ta kurvalt. Ta ei suuda mõista, kuidas teised suudavad toime tulla praegusel raskel ajal: "Mina ei pea seda normaalseks, kui me käime mehega mõlemad täiskohaga tööl ja saame palka, aga ikkagi ära ei ela! Normaalses riigis peaks ju ikka nii olema, et inimesel on töökiht ja ta saab palga, millega saab ära elada. Kuhu ma lähen abi paluma? ". Jaana ei võta isegi puhkust, vaid otsib lisateenimisvõimalusi, et oleks mingigi sissetulek juures : "Aga palk on mul väike ilmselt küll. Mida aeg edasi läheb, seda vaesemaks me jääme. Hinnad on selliseks läinud, et ei tea enam, kas nutta või naerda. Ma ei jaksa enam kuu lõpus sente lugeda. Äärmiselt ebaõiglane! Ja kes mind mujale ka võtab! Pole ju vastavat haridust. Räägivad küll, et palgad on tõusnud - näidake mulle kus ja kellel! Minul küll mitte. Tavaline inimene tahab ka normaalselt ära elada."
Perega suvepuhkusele minemisest ei maksa mitte unistadagi. Selle asemel
otsivad mõlemad teismelised suveks mingit tööotsa, et saaks vanemaid
aidata niigi palju. Jaana teab, et ta pole ainus, kellel on raske toime
tulla ent kurvaks teeb see siiski. Ta tahaks leida väljapääsu praegusele
olukorrale, sest ta mäletab veel nii hästi aegu, kui palgast piisas
selleks, et ära elada.
.png)
Kommentaare ei ole