"Ise tahtsin mehest lahku minna ja nüüd on ta korraga ideaalne mees! "

       "Ma lihtsalt pean selle loo kirja panema! Nii palju segaseid asjaolusid, millest ma ise aru ei saa ja tahaks hirmsas...

 

 

 

 "Ma lihtsalt pean selle loo kirja panema! Nii palju segaseid asjaolusid, millest ma ise aru ei saa ja tahaks hirmsasti, et teised ütleksid, mida sellest loost arvata. Lähimad sõbrannad ei lähe arvesse.

Niisiis, ma katsun teha võimalikult lühidalt.

8 aastat suhet ilma, et oleks päevagi koos elanud (meie mõlema soovil), töötame samas firmas, mina olen kusjuures tema ülemus.

See mees tuli mu ellu kohe peale seda, kui ma olin lahutanud (täpsustuseks olgu öeldud, et tema pärast ma oma eksist lahku ei läinud, ma tegin seda pigem enda pärast) tema oli lihtsalt hea võimalus, kuidas meelt lahutada alguses (ma tean küll, mis te nüüd minust arvate). Aga nii ta läks, et oskas ta leida tee mu südamesse ja nii meist siis saigi ametlikult paar.

 

 

Nagu ikka, esimesed aastad olid üliilusad. Aga ma arvan, et nii kolm aastat tagasi hakkasid asjad vaikselt allamäge minema. 

 No ta joob palju ja mul lõpuks viskas üle, et pidevalt on pudel laual ja vahime telekat, kui ta minu juurde tuli. Et nagu midagi muud meil teha ei olnudki. 

Kui ma pakkusin välja, et lähme teatrisse või kuhugi, ei pakkunud see talle huvi. Eelmisel aastal ei viitsinud ta enam isegi nii palju end kokku võtta, et läheks õhtul kuskile välja sööma. Toob kogu aeg ettekäändeks, et ükskord pidime minema, aga mina hüppasin viimasel minutil alt ära.

Lõpuks ei näinudki me enam kedagi, ei käinud kellegagi läbi, külla meid ei kutsutud. Vaikselt niimoodi kujunes lihtsalt välja, ma ise ka ei tea miks. 

Ma lubasin, et teen lühidalt, seega ma asun nüüd kohe asja kallale. Paar kuud tagasi läksime lahku, pikalt rääkisime sellest, et nii on kõigile parem ja aitab küll. 

Aga, sellest peale on ta nüüd hoopis teine mees. 

 

 

Selline mees, kes tuli mulle rääkima, et ostis kontserdipiletid endale ja oma emale. Jättis suitsetamise maha. On hakanud rohkem hoolitsema enda eest, ostab ilusaid riideid ehkki vanasti ei huvitanud teda üldse, kuidas ta välja nägi. 

Mul peaks hea meel olema tema pärast, aga millegipärast kripeldab mul hinges. Äkki mina olen süüdi, et ta selline oli, äkki on ta nüüd hoopis teine mees, sest ma olin halb naine? 

Ma olen üldse selline, kes liiga palju mõtleb ja analüüsib (ülitundlik ka lisaks), aga ma ei saa temast aru. Ausalt, see olukord lihtsalt ärritab mind. Ma tean, et meie suhe on läbi, ma tean, et ma ei armasta teda enam.

Aga mul on tunne, et ta nagu teeb meelega. Mu sõbrannad ütlesid, et ta tahabki mulle närvidele käia, et see on meeste riivatud eneseuhkus. 

Mina ei tea, mida sellest loost arvata. Üsna sant enesetunne on. 

Ma tahaks lihtsalt teada, mida teie sellisest käitumisest arvate?