Millised asjad kaotavad aastate möödudes tähtsuse? Aastate möödudes keskendume rohkem oma isiklikule õnnele ja lükkame vähemtähtsad as...
Millised asjad kaotavad aastate möödudes tähtsuse?
Aastate möödudes keskendume rohkem oma isiklikule õnnele ja lükkame vähemtähtsad asjad kõrvale. See on periood, mil õpime tõeliselt hindama seda, mis päriselt loeb ja mis meid õnnelikuks teeb. Me mõistame, et elu möödub kiiresti ja kaotatud aega ei saa enam tagasi. Seepärast on parem nautida käesolevat hetke.
.png)
1. Soov teistele iga hinna eest meeldida kaob ära
Elukogemused on meid õpetanud. Oleme õppinud nii mõndagi inimsuhete kohta ja saanud aru, et teiste heakskiitu pole mõtet taga ajada oma isikliku õnne hinnaga.
Me ei püüa enam meeldida neile, kellele me niikuinii ei meeldi, ja kui me ei tunne end kellegi seltskonnas hästi, siis lahkume ilma süümepiinadeta. Ilma vabanduste ja selgitusteta.
Sest me teame, mis meid õnnelikuks teeb, ja ei raiska oma väärtuslikku aega nende peale, kes seda ei vääri.
2. Me ei talu enam halbu suhteid
Oleme pidanud üle elama talumatuid olukordi – püüdnud päästa suhteid või projekte, mis polnud seda vaeva väärt. Oleme jäänud “sõpradeks” inimestega, kelle omakasupüüdlikkus ja negatiivsus meid kahjustas.
Selliste suhete talumine toob ainult stressi ja kibestumust. Keskikka jõudes mõistame, et sellel pole mõtet. Nüüd on aeg teha rahu iseenda ja oma lähedastega – nii isiklikus kui ka tööelus.
Keeruliste suhete asemele tulevad inimesed, kes toovad ellu positiivsust, headust ja siirast hoolimist.
3. Teiste kriitika muutub vähem oluliseks
On inimesi, kelle jaoks me pole kunagi piisavalt head, ükskõik kui palju ka ei pingutaks. See on üks olulisemaid õppetunde, mida elu õpetab.
Keskikka jõudes vaatame kõigele teise pilguga – õpime üle olema tühjast ja mõttetust kriitikast, mõistes, et sageli räägivad inimesed mitte meist, vaid omaenda kibestumisest.
Me tunneme oma väärtust ega hakka end kellegi pärast muutma. Nagu alati leidub kriitikuid, leidub ka neid, kes meid hindavad ja väärtustavad – ning just need inimesed on palju olulisemad kui kõik negatiivsed kokku.
Milleks rikkuda oma päeva selle pärast, mida mõni kibestunud inimene ütles? Parem on sellest lihtsalt üle olla.
4. Me ei naerata enam kõigile ega püüa alati viisakust säilitada
Juba lapsepõlvest peale on meile õpetatud viisakust ja häid kombeid. Teoorias on see lihtne, kuid praktikas keerulisem.
Sellisesse vanusesse jõudes oleme õppinud, et emotsionaalne tervis ja hingerahu on kallimad kõigest. Teame, et elus tuleb ette ebameeldivaid olukordi, kuid me ei pea kõigile inimestele naeratama.
Oleme tänulikud neile, kes meile head soovivad – ja just nende vastu oleme ise ka head.
5. Me ei ütle enam “jah”, kui tahame öelda “ei”
Oleme elus korduvalt tundnud kohustust öelda “jah”, ehkki tahtnuks öelda “ei” – kas siis kellelegi meeleheaks või lihtsalt soovist meeldida.
Me mõistame, et kõige tähtsam on sisemine rahu ja selle säilitamine. Mitte teiste tahtmine, vaid omaenda soovid ja piirid.
Kõik, mis kõigutab sinu emotsionaalset tasakaalu, väärib ainult ühte vastust: “Ma ei taha ja ma ei saa.”
Kokkuvõtteks
Kõik eelnev on vabastav.
See on vabanemine kohustustest, mis pole kunagi olnud meie omad, ja julgus
elada oma elu – ausalt, rahulikult ja iseendaga kooskõlas.
Kommentaare ei ole