Milliseid hingelisi koormaid kannavad üle 50-aastased mehed?

 Mida lähemale mees oma 50.ndale sünnipäevale jõuab, seda rohkem panevad teda endamisi ohkama teatud asjaolud.    Seek...

 Mida lähemale mees oma 50.ndale sünnipäevale jõuab, seda rohkem panevad teda endamisi ohkama teatud asjaolud. 

 

Seekord ei tule juttu sellest, kuidas keskealised mehed unistavad punasest võidusõiduautost. Seekord räägime põhjustest, mis panevad mehe teatud vanusesse jõudma emotsionaalselt vaikima. 50. eluaasta on verstapost, mis paneb mehi oma elu üle järele mõtlema. Aja jooksul kuhjub aga nii mõndagi ja muudab seda, millisena mehed ise oma elu näevad. 

Mees ei nuta ega räägi sellest. Ometi on need põhjused olemas, mis koormavad ta hinge ja neist tuleks rääkida. Milliseid hingekoormaid kannavad +50 mehed? 

 

Mehe füüsiline jõud ei ärata enam ei imetlust ega austust

Ühel ilusal päeval, ilma et miski sellest märku annaks, märkavad nad, et nad ei olegi kõige tugevamad mehed ruumis, kelle poole abi saamiseks pöördutakse. Mööbli liigutamine ja tõstmine võib raskemaks muutuda, selle tõttu ei olegi lihtne pakkuda abikäsi, kui täiskasvanud laps kolima hakkab. Täiskasvanud laps on nüüd ise see, kes pakub oma abi, kui vanematel seda vaja peaks minema. 

Kõik see mõjutab mehe enesehinnangut rohkem kui teised seda arvatagi võivad. Kogu oma elu on mees trenni või rasket tööd teinud, et olla tugev ja vastupidav. Korraga aga jätab seesama jõud ta maha. Austus, mida ta teistes vanasti oma jõuga äratas, kaob tasapisi ja mehe identiteet koos sellega. 

 

Les perspectives de progression s’amenuisent, les innovations se jouent ailleurs, entre de plus jeunes mains, plus agiles avec les nouveaux codes.

 

Sõbrad, kes on kadunud nelja tuule poole ilma ette hoiatamata

50. aastaseks saades saavad paljud mehed korraga aru, et tegelikult neil polegi tõelisi sõpru olnud. Vanad tuttavad on kusagile kadunud, igapäevane elu on oma osa võtnud, ammu pole aega olnud, et järele uurida, mis vanadest sõpradest on saanud. Uute tutvuste tegemine tundub aga liiga keeruline. 

Ent sügavate suhete puudumine on seda valusam, et sellega kaasneb häbi. Kuidas tunnistada endale, et sa oled täiesti ihuüksi, ilma, et sul oleks kedagi, kellega rääkida täiesti tavalistest asjadest? Sellepärast näribki mehe hinge kurbus ehkki ta seda teistele välja ei näita.

 

Ametialane lagi, mida nad tulemas ei näinud

Isegi kõige hiilgavamad karjäärid jõuavad ühel hetkel seisuetappi. Väljavaated edasijõudmisest vähenevad, uuendused leiavad aset mujal, palju nooremate ja uute normidega paremini kursisolevatel inimeste käte vahel. 

See aga tähendab, et mees peab loobuma oma ambitsioonikusest ja mõistma, et tema püüdlused ei vii enam kuhugi. See ei ole läbikukkumine, mis haiget teeb, vaid tunne, et nende oskusi ja teadmisi hinnatakse aegunuks, millekski, mille koht on minevikus. 

 

 

Isa, keda neist enam kunagi ei saa

Viiekümne aastaselt tekib harva võimalusi isaks saada. Lapsed kasvavad, suhted jäävad paigale. Kahetsused tekivad, kui mees hakkab mõtlema, et selle aja, mis ta tööd teha rabas, oleks võinud hoopis perega veeta. Samuti kahetsused, kui ta mõtleb, kuidas ta isana võis kasvatuses mõnikord mööda panna. Või siis valed perekonnamustrid, mida põlvest põlve vaikides on edasi kantud. 

Mehed ei nuta oma lapsi taga, nad nutavad taga suhteid, mis nad oleksid võinud oma lastega luua. Lähedus, millest palju sai unistatud, üksmeel, mida nad teiste peredes näevad, aga ise ei osanud luua. Nad ei osanud olla sellised isad nagu nad oleksid tahtnud. 

 

Keha, mida peab edaspidi hoidma

See ei ole nostalgia, mis tuleb, mõteldes, kuidas vanasti sai magusat söödud või õlut joodud. Aga tahes-tahtmata peab mees tõdema, et ta keha väsib rutem, ainevahetus ei kuula enam sõna, endine energia ja jõud on aga lõplikult kadunud. 

Iga valu, mida mees kehas tunneb, tuletab meelde aja möödumist. Iga ravi on loobumine millestki. Mehed nutavad endamisi taga oma vanadust ja seda aega, kui nad ei pidanud oma keha ja tervise peale mõtlema. See muretu aeg ei tule enam kunagi tagasi.