6 lauset, mida väga õnnetud inimesed igapäevastes vestlustes kasutavad Kui karikatuursetel piltidel jalutavad õnn...
6 lauset, mida väga õnnetud inimesed igapäevastes vestlustes kasutavad
.png)
Kui karikatuursetel piltidel jalutavad õnnetud inimesed ringi justkui pideva äikesepilve all, siis päris elus pole õnnetul inimesel midagi huumoriga pistmist. Neile, kes on jäänud elu hammasrataste vahele, paistab iga väljapääs viivat ainult veelgi sügavamale rappa.
Seda, kui suurt murekoormat inimene oma hinges kannab, pole tihti tema näost näha, küll aga võib seda aru saada tema jutust. Rahulolematus ja enesehaletsus imbub igapäevavestlustesse märkamatult, ilmudes väikeste lausetena, mida inimesed kasutavad seda ise teadvustamata. Need pole niisama sõnad — need sõnad reedavad mõtteviisi, milles on kinni negatiivsuses ja enesehaletsuses.
Siin on kuus lauset, mida väga õnnetud inimesed igapäevastes vestlustes sageli kasutavad
1. „Ma ei taha sind tülitada“, "Ma ei taha kellelegi koormaks olla.", "Mis nüüd mina.", "Minu pärast küll ei maksa..."
On lauseid, mille abil saab aru, millise inimesega on tegu. Väga õnnetud inimesed kasutavad sageli samu lauseid. Selliste inimestega tuleb väga valida oma sõnu ja kõige tähtsam on osata kuulata ning mõista seda, mida nad tegelikult öelda tahavad.
Vältida tuleb liigsete oletuste tegemist ja pealetükkivat nõuandmist. Kui sa oled ise emotsionaalselt tasakaalus, saad sa lihtsalt kuulata inimest ära ja toetada vajaduse korral.
2. „See pole minu süü“
Inimene, kes on harjunud nägema ennast kui ohvrit, ei saagi aru, et paljud asjad juhtuvad tema enda süül. Kui konkreetset süüdlast pole, lüüakse süü kellestki teisest või „ühiskonnast“. Alati on keegi teine süüdi, aga mitte tema ise ja see on ka põhjuseks, miks ta tunneb end õnnetuna.
Ent selle tulemusena hakkab tema hinges viha käärima, ta hakkab teisi süüdistama ja nägema ennast kui olukorra ohvrit. See tsükkel hoiab inimest kinni selles nõiaringis ega lase muutustel aset leida.
3. „Kui rumal!“, "Kui loll.", "Kui tobe."
Seda lauset kasutatakse enda või teiste kohta, kuid mõlemal juhul on see kellegi süüdistamine - kas siis iseenda või teiste. Inimene ütleb nii, et vabastada end vihast, pettumusest, kibestumusest või valust, kui muud võimalust ei ole.
Tagajärjeks on süütunne, kaitsev suhtlus ja pinged. Eriti kahjulik on seda öelda laste läheduses — kes võivad hakata arvama, et nemad on rumalad, või võtavad omaks kriitilise suhtumise teistesse. See ei kasvata enesekindlust ega vastastikust lugupidamist, vaid süvendab masendust.
4. „Ma ei saa sinna midagi nagunii parata“
Üks piiravamaid hoiakuid on usk, et sind määratleb ainult su minevik ja sa ei saa seda muuta. Inimene, kes klammerdub sellise uskumuse külge, ei näe uusi võimalusi ning aheldab end vanade asjade ja vigade külge.
See, kui inimene vaatab pidevalt üle õla, püüdes samal ajal edasi liikuda, on kurnav ja isegi ohtlik. Iga päev toob meile väikeseid võimalusi kasvuks; nende märkamisega algab muutus.
5. „Mu elus pole midagi, mille üle rõõmu tunda“
Kui ühtegi positiivset mõtet pähe ei tule, tuleb vaadata enda ümber ja õppida rohkem hindama seda, mis sul juba olemas on. Tuleb õppida nägema rohkem head, kui halba. Kui kõik tundub sünge, tuleb silmad kinni panna, mõtelda millegi hea peale ja laadida end heaga täis.
Elus on alati kõik olemas, nii hea ja halb. Kõik sõltub sellest, millele sa keskendud ja millele sa otsustad oma tähelepanu pöörata.
6. „Minuga on kõik korras“ (aga hääles on tühjus ja kurbus)
Me kõik oleme kokku puutunud inimestega, kes ütlevad, et kõik on korras ehkki sa näed nende pilgust, et see nii ei ole. Ta võib isegi naeratada, aga tema silmad ei naera kaasa. Tema pilgus pole soojust.
Kokkuvõtteks
Sõnad kujundavad meie tegelikkust. Kui märkame, et me ise kasutame neid lauseid või siis kasutavad teised meie ümber endas või teistes, võiksime me järgmine kord ennast ise parandada või teiste puhul olla kaastundlikumad, hoolivamad ja uurida, kuidas saaks inimest aidata. See võib olla esimene samm kergema enesetunde poole.
Kommentaare ei ole