Miks tihti on just naised need, kes otsustavad suhte lõpetada

  Miks naised on need, kes suhte lõpetavad? Kui suhe jõuab lõpule, s...

 

Miks naised on need, kes suhte lõpetavad?

Kui suhe jõuab lõpule, siis sageli tundub, et just naine on see, kes ütleb viimase sõna. Seda ei juhtu küll alati, aga üllatavalt sageli. See pole juhus – pigem peegeldab see, kuidas naised kogevad ja tunnetavad suhteid ning mida nad enda heaolu nimel oluliseks peavad.

Paljud naised on harjunud kandma suhtes emotsionaalset raskust. Nad märkavad pisiasju, proovivad hoida sidet ja teha kompromisse. Kui partner aga ei vasta samaga, hakkab see vaikselt kogunema. Nii istubki mõni naine köögilaua taga, kohvitass käes, ja mõtleb: “Kas ma olen ainus, kes üldse püüab ja pingutab, et suhet hoida?” Kui vastus kipub ikka ja jälle olema “jah”, hakkab peas tiksuma mõte, et võib-olla on aeg edasi liikuda oma eluga.

Naised mõtlevad ka oma ootusi ja vajadusi ausamalt läbi. See ei tähenda, et nad oleksid üleliia nõudlikud – pigem tundlikud selle suhtes, mis on päriselt tähtis. Näiteks see hetk, kui ta istub õhtul diivanil, räägib oma päevast ja märkab, et partner ei kuula. Silmad on küll telekas, aga mitte tema peal ja jutt nagu libiseks kõrvust mööda. Selline üksindus, isegi koos olles, võib lõpuks olla valusam kui päriselt üksi olemine.

Oluline on ka iseseisvus. Tänapäeva naine ei jää suhtesse ainult harjumuse või hirmu pärast. Ta teab, et saab ise oma eluga hakkama. Kui suhe ei paku austust, lähedust ega turvatunnet, siis ei pea enam kinni hoidma. See on natuke nagu tunne, kui ta seisab poes ostukorv käes ja mõistab: “Mul on vabadus valida – ja mitte ainult toidukraami üle.”

Samuti pööravad naised palju tähelepanu oma vaimsele heaolule. Kui suhtes on pidev ärevus, nääklus või vaikus, mis pigem rusub kui toetab, siis tekib küsimus: kas see ongi elu, mida ma tahan? Ja siis, ühel täiesti tavalisel teisipäeva õhtul, nõusid pestes või pesu kuivama pannes, lipsab mõte: “Ma ei taha enam nii.” See hetk võib olla algus julgusele öelda välja sõnad, mida ta on kaua enda sees kandnud.

Naised on ka need, kes tihti katkestavad kahjulikke mustreid. Kui tülitetakse ikka samade asjade pärast, kui lubadused jäävad täitmata või kui suhe muutub lausa toksiliseks, siis on just nemad need, kes astuvad esimese sammu. Mitte sellepärast, et nad tahaksid suhteid lõhkuda, vaid sellepärast, et nad ei taha lõputult kinni jääda kohta, kus pole soojust ega kasvu.

Kui naine lõpuks ütleb, et on aeg lõpetada, siis see ei tule kergelt. Selle taga on lugematu hulk mõtteid ja kahtlusi, öid, mil ta on vaikinud ja vaadanud lakke. Aga kui ta lahkub, siis enamasti mitte sellepärast, et ta ei hooliks – vaid seepärast, et ta hoolib endast lõpuks piisavalt.