Miks tänapäeva vanaemad ei taha oma lapselapsi hoida?

Kas põlle ja rätikut kandvate vanaemade aeg on minevik? Kui meenutada vanu aegu, kerkib tihti sil...

Kas põlle ja rätikut kandvate vanaemade aeg on minevik?

Kui meenutada vanu aegu, kerkib tihti silme ette pilt vanaemast, kellel oli põll ees, rätik peas, ning kes vaaritas puupliidi taga erinevaid roogasid, sahvris oli aga ootamas suur laar hoidiseid. Kogu tolle aja eluviis oli säästlik: kõik pidi vastu pidama ja kestma. Riided õmmeldi ise ja katkised püksid paigati ära; kampsunid, sokid ja kindad kooti ise. Midagi ei visatud ära – kõike kasutati ja parandati. See polnud teadlik keskkonnahoid, vaid eluviis, mis tundus iseenesestmõistetav.

Täna meenutame seda aega tihti nostalgiaga. Rätiku ja põllega vanaemad on jäänud minevikku, sest tänapäeva vanaemadel on nendega vähe ühist. Kuidas ka poleks, vanavanemad on igal juhul suur rikkus. Õnnelikud on need lapsed, kellel on vanavanemad, ja sama õnnelikud on ka need vanaemad ja vanaisad, kellel on lapselapsed, keda kallistada.

Millised on tänapäeva vanaemad?

 

Paljud tänapäeva vanaemad ei tunne end vanaema rolliks valmis. Pole lihtne korraga sattuda vanaema staatusesse, kui oled täis elujõudu ja energiat. Osa vanaemasid jätkab tööl käimist, teised naudivad aktiivset elu – trenn, reisid, kursused. On ka neid, kes püüavad hoida tasakaalu: nad tahavad olla olemas laste ja lastelaste jaoks, kuid samas vajavad ka oma aega ja vabadust. See ei tee neist halvemaid vanaemasid – roll on lihtsalt muutunud. Tänapäeva vanaema ei pruugi alati kohe appi tulla, vaid teda tuleb justkui ette “broneerida

Vanaema, keda alati saab appi kutsuda 

Kui vanasti saadeti lapsed terveks suveks vanaema juurde, siis nüüd on olukorrad väga erinevad. Mõnes peres on vanaema igapäevane abiline, teises aga elab ta kaugel või ei tunne, et lastelaste hoidmine oleks tema ülesanne.

Mõni lapsevanem kurdab, et vanaemal pole laste jaoks aega – ta on kas tööl, teatris, reisil või sõbrannadega koos. Kui laps lõpuks külla jõuab, järgneb sageli ohkamine, et väike mudilane väsitab rohkem kui osati arvata. See võib valmistada pettumust, eriti neil, kelle enda lapsepõlv möödus vanaema juures muretult ja kel on sellest ilusad mälestused.

Samas leidub ka vanaemasid, kes hoopis kurdavad, et lapsi tuuakse nende juurde liiga harva – ja seepärast on iga koosveedetud hetk neile eriti väärtuslik.

 Oluline on siiski meeles pidada, et iga vanaema on erinev. Mõni rõõmustab, kui saab igapäevaselt abiks olla, teine eelistab oma vabadust ja aega. Mõlemad valikud väärivad austust. Samas kardavad lapsevanemad, et kui vanavanemad ei kasuta praegust aega lapselastega, siis hiljem, kui jõudu enam pole, on side juba nõrgem.

 

Ära lase vanavanematel kasvatamist üle võtta

On ka teistsuguseid olukordi. Mõni vanaema või vanaisa tahab lapselaste kasvatamises olla liiga agar ja kordab samu kasvatusviise, mida kasutas oma laste peal. Kuid ajad on muutunud ja see ei pruugi noortele vanematele sobida.

Parim lahendus on omavaheline kokkulepe: vanavanemad toetavad, kuid ei võta vanemate rolli üle. Selge piiride seadmine aitab vältida pingeid ja annab kõigile turvatunde.

 

Kuidas leida tasakaal?

Kõige olulisem on ausus ja avatud suhtlus. Vanaemal peab olema õigus oma aega nautida, aga ka võimalus ja soov lapselastele toeks olla. Kui räägitakse avatult, millal ja kuidas vanaema saab abiks olla, on kõik osapooled rahul.

Küsimus lugejale

Kuidas sina seda näed – kui palju on vanaemade roll aastatega muutunud? Millised on sinu mälestused oma vanaemadest? Ja milline vanaema oled või tahaksid olla sina?