Mida sina arvad noortest, kes ei soovi lapsi?

Lastevabad paarid – isiklik õigus või egoism? Üha suuremaks kasvab nende paaride arv, kes on otsustan...

Lastevabad paarid – isiklik õigus või egoism?

Üha suuremaks kasvab nende paaride arv, kes on otsustanud mitte lapsi saada oma vabal tahtel. See on nende teadlik ja lõplik valik.

Kas lastevabadele paaridele vaadatakse viltu?

„No millal teil siis ka lapsed tulevad?“ Seda küsimust on paljud lastevabad paarid kuulma pidanud ikka ja jälle – sünnipäevadel, perekondlikel kokkutulekutel ja isegi töö juures. Sageli eeldatakse, et kõik paarid unistavad pere suurenemisest. Kui aga pisiperet ei ole, hakatakse paratamatult küsimusi esitama ja tihti ka viltu vaatama. Mõni teeb seda niisama jutu jätkuks, teine aga võib oma sõnadega isegi haiget teha. Vanemad, kes igatsevad lapselapsi, võivad tekitada lastevaba elu valikus noortes süütunnet.

Miks inimesed valivad lastevaba elu?

Põhjuseid on palju ja need on igalühel erinevad. Mõni paar leiab, et tahab keskenduda tööle, eneseteostusele või reisida. Teised ütlevad, et nad ei tunne lihtsalt soovi lapsi saada – ja see on täiesti legitiimne põhjus.

On ka neid, kes muretsevad majandusliku ebakindluse, kliimamuutuse või ühiskonna tuleviku pärast. Mõne jaoks on oluline säilitada vabadus ja iseseisvus, teise jaoks on põhjuseks tervis või varasemad valusad kogemused. Üha rohkem räägitakse ka sellest, et lapsevanemaks olemine ei ole kohustus, vaid valik.

Ühiskonna ootused ja muutuv aeg

Kui vanasti peeti laste saamist elu loomulikuks osaks ja perekonna jätkumise tingimuseks, siis nüüd räägitakse üha enam, et igaühel on õigus ise enda otsustada. Samas püsivad ühiskonnas endiselt stereotüübid: lastetuid naisi nimetatakse vahel „enesele keskendunuiks“ või „karjäärile pühendunuiks“. Mehi, kes ei soovi lapsi, võib aga pidada vastutustundetuks või ebaküpseteks.

Selline sildistamine näitab, et ühiskond alles õpib leppima ja kohanema sellega, et kõik inimesed ei vali sama teed.

Kas lastevaba elu on egoism või isiklik õigus?

See küsimus jääbki paljude hinge närima. Mõni ütleb, et lastevaba elu on isekas otsus – sest „kes siis vanaduses sinu eest hoolitseb?“. Teine aga näeb selles vastutustundlikkust: parem on ausalt tunnistada, et lapsi ei taheta, kui neid siiski saada ja kinkida neile õnnetu lapsepõlv.

Lõppkokkuvõttes on lastevaba elu valik, mille saab teha ainult iga paar ise. Küsimus on hoopis selles, kas ühiskond oskab seda austada.

Näited elust enesest

Laste saamine on iga paari enda valik. Jaana ja Riho on kindlad, et praegu vähemalt ei ole nende elus laste jaoks ruumi. Ilmselt otsustavadki nad jääda lastevabaks. Jaana on 28-aastane, Riho temast aasta noorem. Koos on nad juba olnud 10 aastat. 3 aastat tagasi abielluti. Kogu oma vaba aja veedab paar koos. Nad reisivad palju, teevad koos sporti, hindavad võimalust lõunatada koos just siis, kui tahtmine peale tuleb ja seda, et neil on piisavalt jõudu ja energiat kõige muuga tegelemiseks. Ka see, et nad saavad magada lõunani nädalavahetustel, on nende jaoks tähtis või siis see, et soovi korral piisab, kui pakkida asjad ja lennata teise maailma otsa. Nende endi arvates ei sobi selline eluviis kokku peredega, kus kasvavad lapsed. Riho ja Jaana sõnul oleks see liiga vastutustundetu.

"Enamik meie sõpru räägib, et kui sul kord lapsed on, siis on isiklikul elul kriips peal. Ilmselt sellepärast me ei tahagi lapsi, vähemalt mitte praegu. Mõned üritavad isegi süütunnet tekitada, et bioloogiline kell ju tiksub. Meie mõtleme teistmoodi, praegu saame me teha kõike, mida ma tahame, me ei pea kelleltki selle jaoks luba küsima, me ei pea oma elu ümber organiseerima, sest meil on lapsed. Me tõesti reisime igal aastal päris palju. Ja nii palju põnevaid kohti on veel avastamata. Meil on sõpru, kelle elu on sõna otseses mõttes seisma jäänud peale laste sündi. Väikeste lastega ei saa ju igale poole. No päris Lõuna-Ameerikasse ikka ei reisi. Laste jaoks pead sa kogu aeg olemas olema ja nende eest hoolitsema. Me tunneme, et praegu vähemalt ei ole me selleks valmis. Tavaliselt ongi nii, et kui lapsed sünnivad, siis keerleb kogu elu ainult nende ümber, kõik muu jääb tahaplaanile. Isegi omavaheline suhe. Inimesed unustavad isegi iseennast ära. Pealegi on laste kasvatamine kallis. Selleks on vaja majanduslikku kindlustatust. Ma tahan pakkuda lastele parimat elu. Praegu me ei ole selleks valmis. Me tahame omavahel koos olla ja elada oma elu. Lähedased muidugi ei jaga meie arvamust. Vanasti inimestel polnud teist võimalust, neile pandigi pähe, et peab abielluma, peab lapsi sünnitama. Teisiti ei tohtinud mõteldagi. Siis vaadati sind kohe viltu. Meie usume, et kõik inimesed ei ole loodud selleks, et lapsi saada ja ennast sundida ei ole mõtet. Praegune põlvkond ei mõtle õnneks nii nagu eelmised."

Reelika lugu : "Minu arust on see iganenud arusaamine, et kui mees teeb karjääri, siis naise roll on sünnitada lapsi ja hoolitseda pere eest. Naistele nagu pandigi vanasti pähe mõte, et elu eesmärk ongi laste kasvatamine. Tänapäeva naine tahab ka oma elu nautida, üksi või kahekesi, see sõltub juba temast endast. Ta tahab teha karjääri, olla majanduslikult kindlustatud, osta endale kodu, tegeleda oma huvialadega, reisida, hoolitseda oma partneri eest. Selline elu võib ka õnnelik olla. Laste saamine ei ole kohustus, vaid vaba valik. Minu jaoks pole sellel mingi seost armastusega. See on lihtsalt see, millised on inimese prioriteedid ja tema elustiil nii üksikinimesena kui paarina. On muidugi ka ühiskondlikud probleemid, mis panevad paljusid tänapäeval küsimuse ette, kui tark on praegusel hetkel lapsi üldse sünnitada. Mina ka mängisin väikese tüdrukuna nukkudega kodu. Ja mõtlesin, et kord saan ka mina emaks. Nooruses teadsin ma juba enam vähem, kui vanalt ma võiksin abielluda. Meile ju taotakse pähe, et 22 on viimane taks. Aga lõpuks tekib tunne, et see on nagu mingi kohustus. Nii inimene kasvabki suuremaks ja õpib ise teadma, mida ta tahab ja mida mitte. Eriti just siis, kui sõbrad ja tuttavad hakkavad lapsi saama ja kui sa kõrvalt näed, millist elu nad elavad. Mina olin 30- aastane, kui mulle kohale jõudis, et ma ei ole laste saamiseks veel valmis. Ma lihtsalt ei taha. Mees on minuga samal arvamusel. Praegu olen ma 33-aastane, Jako on 36. Meil on piisavalt raha, nii et selle taha asi ei jää. On inimesi, kes otsustavad lapse sünnitada armastusest, teised selle jaoks, et hoida suhet tugevana. See on ehe näide, et armastusest üksi paari vahel alati ei piisa. Mina armastan Jakot, see, et meil lapsi ei ole, ei tähenda, et me teineteist ei armasta. Vastupidi, me teame, mida me tahame. See on meie teadlik valik. Ja nii kaua, kui inimene ise tunneb end hästi ja teab, mida ta tahab, ei pea ta teiste arvamuse pärast muretsema. Teistel ongi teised prioriteedid, keegi ei ela ju sinu elu."

Lõpp: küsi kaasa

Mida sina arvad – kas lastevaba elu on egoism või hoopis inimese põhiõigus oma elu üle otsustada?