Kas me oleme oma lapsed ära hellitanud? Üha sagedamini räägitakse „lumehelbekeste põlvkonnast“ – n...

Kas me oleme oma lapsed ära hellitanud?

Üha sagedamini räägitakse „lumehelbekeste põlvkonnast“ – noortest, keda peetakse liiga tundlikeks, õrnade närvidega ja kergesti solvuvateks. Kardetakse, et kui lapsepõlv on liiga sile ja turvaline, siis hiljem ei osata raskustega toime tulla.

„Meie ajal tuli võistlustel kaotusega leppida, nutta salaja patja ja järgmisel korral rohkem pingutada. Tänapäeval saavad kõik osalejad medali – isegi need, kes viimaseks jäid.“

Samas leidub neid, kes kiidavad, et kasvatus on muutunud inimlikumaks: lapsel lastakse oma tundeid väljendada, teda kuulatakse ja talle antakse kindlustunne, et ta on väärtuslik just sellisena, nagu ta on.

Lumehelbekeste põlvkond?

„Lumehelbekeste põlvkonnaks“ nimetatakse noori, keda peetakse liiga tundlikeks, ülemäära emotsionaalseteks ja kergesti solvuvateks. See silt on pigem kriitiline ja kannab negatiivset varjundit – justkui oleks terve põlvkond kasvanud liialt mugavates tingimustes. Levinud etteheide kõlab nii: noored tahavad tunnustust ja positiivset tagasisidet juba ainuüksi kohaloleku eest, ilma et nad oleksid valmis selle nimel pingutama. Ning kui oodatud kiitus või tähelepanu jääb saamata, võetakse seda isiklikult ja tuntakse end tõrjutuna.

Ometi ei tohiks unustada, et sellised hinnangud ütlevad sageli sama palju kriitikute enda ootuste ja väärtuste kohta kui noorte käitumise kohta. See, mis vanemale põlvkonnale näib „liigne hellitamine“, võib noore silmis olla loomulik vajadus turvatunde ja tunnustuse järele.

Kuidas kasvatus on muutunud?

Läinud kümnendil hakati lapse füüsilist karistamist jõuliselt taunima, kuni see lõpuks seadusega keelati. Ometi ei ole sugugi kaugel need ajad, mil vitsa või laksu andmist peeti täiesti normaalseks ja isegi vajalikuks kasvatusmeetodiks. Aegade jooksul on aga arusaamad muutunud: iga uus kasvatustrend püüab varasemaid „vigu“ parandada ja pakkuda lastele seda, millest eelmine põlvkond ise ilma jäi.

Sageli kasvatatakse lapsi just omaenda lapsepõlve kogemuste põhjal – millest lapsevanem tunneb, et tal puudu jäi, seda püüab ta oma lapsele rohkem pakkuda. Nii sünnibki iga järgmine põlvkond justkui eelmise versioon – korrigeeritud ja täiustatud, vähemalt vanemate silmis.

Siin tekibki paradoks: need samad lapsed, keda süüdistatakse liigses hellitamises või väheses vastupidavuses, on ju kasvanud üles just nende endi kriitikute käe all. Nad ei ole sündinud vaakumis ega kasvatanud end ise – nad on oma aja ja oma vanemate kasvatuse peegeldus.

Kas kaitse muutub takistuseks?

Kui lapsel ei lasta kunagi pettumusi kogeda, võib igapäevane elu täiskasvanuna tunduda palju raskem. Tööle kandideerimine, kus konkurents on tihe, või esimene ebaõnnestunud suhe võib tunduda nagu maailma lõpp.

„Kui ma väiksena ei saanud klassis sõna võtta või mind ei küsitud, olin solvunud. Kodus aga öeldi, et pean järgmisel korral julgem olema. See oli raske, aga ma õppisin end kehtestama.“

Kuldne kesktee

Küsimus ei ole must-valge, kas olla karm või pehme. Pigem on oluline leida tasakaal: armastus ja hool koos piiridega, lohutus ja toetus koos vastutusega, võimalus proovida ja eksida, aga ka kohustus pingutada ja uuesti proovida. Lapsel peab olema kindlustunne, et teda toetatakse, kuid ta ei saa alati kõike hõbekandikul.

Küsimus sulle

 Kuidas sina tunned – kas tänapäeva laste kasvatamine on muutnud noored liiga õrnadeks või on see hoopis normaalne kohanemine uue ajastu väärtustega?