Elus on juba kord nii, et meil tuleb võtta vastu otsuseid, mis muudavad meie igapäevast elu. Eriti siis, kui vanus...
.png)
Elus on juba kord nii, et meil tuleb võtta vastu otsuseid, mis muudavad meie igapäevast elu. Eriti siis, kui vanust on juba omajagu. Üks tähtsamatest otsustest on ilmselt see, kui tuleb otsustada mida edasi teha, kui inimene ise enam enda eest hoolitseda ei suuda, vähemalt mitte nii nagu vaja ja vajab igapäevast valvet ning hoolt. See on küsimus, mis puudutab paljusid eakaid. Nii juhtus ka 85-aastase Ernaga. Tema lugu näitab selgelt, millised tunded valdavad inimest, kes on oma elu uuel etapil.
Elu uue etapi lävel
Erna valmistub oma kodust lahkuma. Ta ei tule enam ise üksi oma eluga toime Parkinsoni tõve tõttu, mis teda juba mitmendat aastat kimbutab. Hoolimata sellest, et Erna katsub jääda positiivseks ja rõõmsaks, on näha, et ta tunneb oma südames kibestumust. Kui tal oleks olnud võimalus, oleks ta valinud teise tee. Ent elu otsustas teisiti.
Lahkumise valus pool
Kodust lahkumine tähendab jätta ka kõike seda, mis kuulus ta senise elu juurde. Mis oli osa temast. Kõik tema mälestused, igapäevase elu harjumused, kõik sellega kaasnev jääb nüüd selja taha. See, mis teda ees ootab - uus ja tundmatu elu - tekitab natuke hirmu. Erna tunnistab, et ta magab viimasel ajal väga halvasti, mõtted ei lase tal rahulikult magada. Ikka ja jälle mõtleb ta selle peale, kas ta lapsed tulevad teda ikka vaatama nii tihti kui tema seda tahaks.
Erna lootis endamisi, et üks ta neljast lapsest ta enda juurde võtab. Ent tema lootused luhtusid ja see oli tema jaoks raske löök. Valusam, kui ta oleks osanud seda arvatagi. Sellest ajast tunneb ta seletamatut kurbust. Ta ei saa aru, mida ta on valesti teinud või kas ta ootab oma lastelt liiga palju. Või ei ole ta oma laste jaoks lihtsalt enam oluline? Uues kodus elamine tähendab aga seda, et vahemaa tema ja laste vahel suureneb veelgi. Praeguses kodus on aga kahekorruseline maja liiga suureks jäänud, teisel korrusel Erna enam ei käigi. Jalad ei kuula enam sõna. Erna kodu annavad lapsed üürile, siis saab maksta hooldekodu eest nõutavat summat vähemalt ja ka maja ei seisaks tühjana.
Loe ka : Mida sina arvad, kas ainult pensionist on võimalik arveid maksta ja veel rõõmu tunda elust?
Hooldekoduga tutvumine
Erna on juba kohtunud hooldekodu töötajatega ja tõdeb kergendusega, et see jättis talle väga hea mulje. Hooldajad olid sõbralikud ja toredad. Ent kas see suudab asendada emotsionaalset sidet, mis tal on oma lastega? Eriti rasketel hetkedel loodab Erna, et ta lapsed ei jäta teda üksi ja toetavad teda.
“No lapsed nii palju toetavad, et maksavad hooldekodu eest. Ma ei tea, kas nad said minu nüüd endal kaelast ära või ei ole neil aega, et minu eest hoolitseda. Ma saan aru, et mul on vaja kõrvalabi, sest ma ei saa enam ise riietuda ega süüa. Aga ikka mõtled ju, et küll oma lapsed midagi välja mõtlevad ja tulevad appi. Aga kes see saab ööpäeva minu juures veeta, kui kõik elavad eemal. Ma loodan, et lapsed tulevad mind vähemalt vaatama. Aga väga raske on praegu küll.”
Ühiskonna vastutus
Samal ajal on tähtis mõtelda selle peale, kuidas ühiskond hoolitseb oma eakate eest. Erna elumuutus tuletab meelde, et iga eluetapis on oma osa väljakutseid, millega me peame toime tulema. Muutused, mis inimesi sel puhul ees ootavad, võivad rivist välja lüüa ka kõige tugevamad.
Avameelsed vestlused
Suhtlemisel on sellisel puhul väga tähtis roll. Erna oleks tahtnud lastega avameeli rääkida, rääkida oma hirmudest ja kartustest. Samuti ootustest ja lootustest. Ta tunnistab, et tal on hirm selle ees, mis temast küll saab ja milline tema elu saab olema edaspidi.
Erna lugu paneb ka meid mõtlema selle peale, milline suhe on meil oma lähedastega - nii vanemate, kui nooremate inimestega. Kuidas me saaksime paremini toetada oma eakaid lähedasi ja kuidas kasvatada noortest sellised inimesed, kes mõtleksid hiljem ka meie heaolu peale.
Erna vaatab naeratades aknast välja ent tema naeratuse taga on peidus kõik välja ütlemata tõed, mille ta targu oma teada jätab. Ent ilmselt mõistavad kõik, et maailmas, kus on armastust, toetust ja empaatiat, on palju kergem elada nii meil endil kui teistel.
Kristi
Kristi on Kodused lood lehe haldaja. Ta kirjutab kodu, pere ja igapäevaelu teemadel, tuues lugejateni praktilisi nõuandeid ja inspiratsiooni.
Kommentaare ei ole