Miks sageli on just naised need, kes suhte lõpetavad?

  Miks on sageli just naised need, kes suhte lõpetavad? Kuigi iga suhe on ainulaadne, näitavad nii teadusuuringud kui ka näi...

 

Miks on sageli just naised need, kes suhte lõpetavad?

Kuigi iga suhe on ainulaadne, näitavad nii teadusuuringud kui ka näited elust enesest, et sageli on just naised need, kes otsustavad suhtest lahkuda. Miks see nii on? Kas naised on meeste vastu halvad või emotsionaalselt impulsiivsemad? Või peituvad põhjused hoopis sügavamal – meie ühiskondlikes rollides, emotsionaalses töökoormuses ja suhtlemise harjumustes?

Emotsionaalne intelligentsus ja tähelepanelikkus

Paljud psühholoogid nõustuvad sellega, et naised on keskmiselt emotsionaalselt intelligentsemad kui mehed. Nad suudavad paremini väljendada oma tundeid, tajuda suhte dünaamikat ja märgata, kui midagi on valesti. See ei tähenda, et mehed ei tunne – nad tunnevad, kuid sageli on neil raskem oma sisemaailma mõista ja selgelt väljendada.

Naine märkab tihti suhte "mõrasid" juba varakult – kui suhtlus muutub pinnapealseks, puudutused harvemaks, või kui partner ei ole enam emotsionaalselt kohal. Kui neid märke eiratakse või nendele ei reageerita, hakkab ta vaikselt eemalduma. Lahkumine pole üleöö tehtud otsus, vaid pika protsessi lõpptulemus.

 

 

Suhtlemise puudus ja vaimne väsimus

Paljud naised kirjeldavad, et nad on aastaid püüdnud oma suhte nimel pingutada ja seda päästa. Nad on rääkinud, proovinud selgitada, andnud teise ja kolmanda võimaluse. Kui midagi ei muutu, tekib lõpuks väsimus ja tüdimus.

Selle taga on sageli nähtus, mida nimetatakse vaimseks koormuseks – see on nähtamatu, kuid väsitav töö, mida tehakse suhete hoidmiseks. See hõlmab:

• tülide ennetamist või leevendamist,

• emotsionaalse toe pakkumist partnerile,

• sünnipäevade ja sotsiaalsete suhete hoidmist ja meelespidamist,

• koduste asjade korraldamist.

Kui naine tunneb, et vastastikune panus puudub, hakkab ta vaikselt alla andma. Ja kuigi pealtnäha võib tunduda, et naise otsus lahkuda tuli ootamatult, on ta selle otsusega oma peas juba pikalt tegelenud ja see ei tulnud üleöö.

 

 

Iseseisvus ja valikuvabadus

Tänapäeva naised on majanduslikult ja sotsiaalselt iseseisvamad kui eelmiste põlvkondade omad. Nad ei jää suhtesse lihtsalt harjumusest või hirmust olla üksi. Kui suhtes puudub armastus, lugupidamine või turvatunne, julgevad paljud naised lahkuda – mitte kergekäeliselt, vaid eneseväärikuse ja -hoolitsuse nimel.

See ei tähenda, et mehed ei oleks iseseisvad, kuid paljusid neist ei ole kasvatatud enda tunnetega toime tulema. Ühiskondlik surve "olla tugev" ja mitte näidata haavatavust võib viia olukorrani, kus mees ei oska suhet avatud ja ausal moel hoida. Selle tagajärjeks on sageli suhtlemisvaegus, mis viib emotsionaalse kaugenemiseni.

Mehe roll pärast lahkuminekut

Huvitav on see, et mitmed uuringud näitavad: pärast lahkuminekut on mehed emotsionaalselt rohkem löödud kui naised. Põhjuseks on sageli just see, et mees ei näinud seda tulemas, et naine ta paha jätab, kuna partneri eemaldumine toimus tasapisi ja järk-järgult ning vaikselt. Ta ei pannud tähele hoiatavaid signaale või ei võtnud neid tõsiselt.

Samal ajal võib naine tunda süüd, et ta on "see, kes ära läheb". See võib viia sisemise konfliktini: kas oleks saanud veel midagi päästa? Kuid sageli on kõikvõimalikud katsed juba ammendatud.

 

 

Kokkuvõte: lahkumine pole nõrkus, vaid julgus

Naised ei lahku suhtest kergekäeliselt. Enamasti on see otsus valus, kuid tehtud pärast pikka eneseanalüüsi ja katseid olukorda parandada. Lahkumine ei tähenda, et suhet ei väärtustatud – pigem seda, et enda vajadused, emotsionaalne turvalisus ja eneseväärikus on seatud esikohale.

Selle asemel et süüdistada, võiksime pigem küsida: kas me kuulame oma partnerit, enne kui on liiga hilja?
Sest lõppude lõpuks on suhte hoidmine mõlema osapoole vastutus – mitte vaid ühe.