Lugeja kirjutab :"Mida võib vanemate tülide nägemine lapsega teha. "

Minu lapsepõlv ja kodused tülid Ema naeratus, mis jäi mulle meelde Tere. Mu ema suri hiljuti. Isa sõnul oli ema elu õnnelik. V...

Minu lapsepõlv ja kodused tülid

Ema naeratus, mis jäi mulle meelde

Tere. Mu ema suri hiljuti. Isa sõnul oli ema elu õnnelik. Vähemalt ilus. Ma ei oskagi sellele midagi öelda – lohutama ma teda nagunii ei hakka.

Minu lapsepõlv

Mul on oma vanemate suhtest ainult halvad mälestused. Ema oli alati ääretult lahke ja hooliv, alati naeratav. Tal oli palju sõpru ja ta leidis inimestega kergesti ühise keele, ilmselt sellepärast, et ta oli rõõmsameelne ja tore inimene.

Isa aga oli range ja autoritaarne – nii minu kui ka ema suhtes. Kiitus tuli harva, rahulolemust kuulsin sagedamini.

Vanemate tülid

Umbes siis, kui ma kaheksaseks sain, hakkasid nad pidevalt tülitsema. Mäletan, kuidas isa tõukas ema vastu seina ja andis kõrvakiilu – seda küll harva, aga siiski. Hiljem hakkas ta kasutama vaimset vägivalda, mis minu meelest oli veelgi hullem, sest see hävitas inimese seestpoolt. Mu ema hakkas kartma, et teeb kõike valesti, ja kaotas enesekindluse.

Kui isa tahtmist ei täidetud või nii ei tehtud nagu tema soovis, tekkisid tülid tühjast asjast. Isa ähvardas ema ja ütles asju, mida ma ei unusta:

"Kui loll eit sa oled, ise ka tead või? Meeles sul ka midagi ei seisa, kuhu sa midagi paned."

Täiskasvanuea tagajärjed

Niipea, kui ma teismeliseikka jõudsin, lahkusin kodust ja leidsin töö mitte väga kaugel. Hoidsin vanematega ühendust, sest ei tahtnud ema üksi jätta.

Kuid oma isiklikku elu ei ole ma osanud elada. Mul puudus normaalne eeskuju, mistõttu on kõik mu suhted lõppenud, kuidas kunagi. Praegu olen üksi, vanust on natuke üle 50, lapsi ei ole ja armastusse ma enam ei usu.

Lõpetuseks

Tahtsin lihtsalt näidata, mida vanemate tülitsemine laste ees võib lastega teha.