Vana mehe elulugu

      Vana mees ei tundnud end hästi selles saalis ja hoidis rohkem nurka. Ta tundis end halvasti selles seltskonnas, kus kõik olid nii hä...

 

 

 Vana mees ei tundnud end hästi selles saalis ja hoidis rohkem nurka. Ta tundis end halvasti selles seltskonnas, kus kõik olid nii hästi riides, suured lillekimbud käes.

Vana mehe värisevate sõrmede vahel oli ainult üks roos, seljas olid tal aga kulunud ja päevinäinud riided, kõige paremad, mis ta leidis. Ta ei tundnud kedagi, hoidis teistest eemale ja tundis end üha hetkega kohmetumana teadmata, kuhu ennast peita.

Ta oli kogu oma elu laohooneid koristanud ning valvurina tööd teinud, et mingigi söögipoolis laua peal oleks. Tütar oli kogu ta elu, tema uhkus ja armastus.

Kui tütar arstiteadust läks õppima, ei olnud isa rõõmul piire. Vähemalt ei pea tütar virelema ja näguripäevi nägema nagu tema. Isa andis endast kõik, et tütrel milleski puudust ei tuleks, kogu oma vähese sissetuleku andis ta tütrele, et see saaks õpinguid jätkata.

Aastad möödusid ja suur päev oli saabumas. Ka isa läks lõpuaktusele.

Kui tütar aga lavale paluti, et diplomit kätte saada, ütles too sealt :

"Ma tahan, et minu isa tuleks siia minu kõrvale. "

Vana mees ei teadnud, mida teha. Kõikide pilgud olid korraga tema peal. Aeglasel sammul läks ta lavale, suutmata oma kohmetust varjata.

Tütar aga astus talle vastu, kallistas teda ja sosistas talle kõrva :
"Ma tean, et ma võlgnen just sulle tänu kõige selle eest. "

Võttes mikrofoni enda kätte, ütles tütar kõikidele saalis viibijatele :
"See ei ole ainult minu diplom, vaid ka mu isa oma. "

Diplomeid ei anta ainult õpingute eest, vaid ka nende ohverduste ja armastuste eest, kes tegid kõik, et lapsed saaksid oma unistused ellu viia.