Minu isa teine naine

  Minu isa teine naine. Ta tuli ühel...

 

Minu isa teine naine. Ta tuli ühel päeval, kaasas suured kommikotid ja kaks valget puudlit. Me vaatasime teda õega natuke kartlikult, kuna muinasjuttudes olid võõrasemad alati kurjad. Me isegi ei tänanud, kui ta meile kommi andis. Ent ta ei solvunud selle peale, vaid naeratas. See naeratus pole peale seda tema huultelt kunagi kadunud.

Ta oli ilus naine. Isa tutvustas teda meile. Ma olin liiga väike, et aru saada, kui keeruline see olukord võis olla ka nende mõlema jaoks. Ent ma mäletan, et me ei ütelnud õega sõnagi.

Mu isa abiellus selle uue naisega. Kohe peale seda kolis see naine meie juurde.

Peale ema surma ei olnud kodu enam see, mis ta oli varem olnud. Koduseinte vahel oli midagi rusuvat ja kurba, millega me olime hakanud harjuma juba. Juba esimesel päeval tõmbas uus naine kardinad eest, lasi päikese tuppa ja avas aknad. Seejärel pani ta muusika mängima. 

 

 

Ta koristas kõik ära ja tegi seda nii hästi, et tolmukübetki polnud võimalik leida. Ta pani riiulitesse raamatud. Ma kartsin, et ta võtab ema pildi seina pealt. Ent õnneks võttis ta ainult sellelt tolmu ja vaatas, et see ei oleks viltu.

Sellel päeva leppisin oma oma südames isa uue naisega. Ja sellel päeval võttis mu elu uue suuna.

Köök oli uue naise kuningriik. Talle meeldis süüa teha, küpsetada ja tundide kaupa vaaritada erinevaid hõrgutisi. Sellega võitis ta mu isa südame. Mu õde, kes seni oli olnud rohkem vait, hakkas tasapisi isa uue naisega rääkima. Ta ei kartnud teda enam.

Aasta hiljem ei rääkinud me enam haigusest, mis ema ära viis. Ent ema mälestus jäi ning tema pilti seinal ei puutunud keegi.

Me olime õppinud armastama isa uut naist. Me ei kutsunud teda emaks ja ega ta ise seda nõudnudki. Ta teadis, kuidas võita meie usaldust. 

 

 

Ta oli alati seal, kui me olime hakkama saanud mõne rumalusega, kui meil oli mure või peale tuli nutuhoog. Ta kaitses meid isegi siis, kui isa oli liiga range.

Aastad möödusid. Ühel päeval isa enam ei tulnud töölt tagasi.

Alguses uus naine ei muretsenud. Kui aeg oli juba liiga hiline, siis ta helistas isa töökaaslastele. Juhuslikud möödakäijad leidsid isa auto, mis oli kaljurahnult alla kukkunud. Teda ei olnud enam.

See oli meie lapsepõlve ajal teine juba teine kaotus, mis õpetas meile, et miski pole igavene.

Me ei teadnud õega, mis meist saab. Kas uus naine saadab meid lastekodusse?

Ent ta ei läinud ära ega jätnud meid üksi. Ta jäi. Ja oli ikka nii nagu varem meiega, võib-olla ainult natuke tugevam.

Ta tegi kõik, et ära võtta meie valu. Ta tundis meid. Ta mängis meiega, laulis meiega koos, naeris ja tantsis meiega. Ta ootas meid koolist koju, küpsetas meile kooke, täitis meie kodu ja südamed armastusega.

Kui ma kooli lõpetasin, andis tema mulle raha, et ma saaksin õpinguid jätkata. Ta oli kõrvale pannud ja säästnud minu jaoks. Ta ei olnud minu ema. Ta oleks võinud minna oma elu elama peale meie isa surma. Ent temast oli saanud meie ema. 

 

 

Aastad möödusid. Minust sai advokaat. Me olime ikka lähedased kõik kolmekesi. Minu isa uus naine, minu õde ja mina.

Kui ma sain 33-aastaseks, jäi mu isa uus naine haigeks. Kui arstid talle enam lootust ei andnud, nutsime me õega tema haiglavoodi kõrval. Tema aga ütles : "Ärge nutke, ma tahan näha teie naeratusi. "

Me viime tihti lilli tema hauale ja süütame küünla. Mu õde viis viimane kord isegi komme, mis ta hauakivi peale pani. Neid, mis isa uus naine meile tõi, kui ta esimest korda tuli.

Mõnikord teine võimalus pole midagi väärt. Ent teinekord juhtub, et su ellu tuleb üks erakordne inimene, kes armastab sind nii palju nagu sa ise ennast kunagi armastanud ei ole. Ja see erakordne inimene ei jäta sind iialgi, isegi siis, kui teda enam ei ole, sest südames elab ta ikka veel edasi.