Marguse ema lugu

  "Ma ei oleks iialgi arvanud, et mu poeg nii palju muutub. Sel päeval ma mõtlesin lihtsalt läbi astuda, kuna mul nagunii seal kandis t...

 

"Ma ei oleks iialgi arvanud, et mu poeg nii palju muutub. Sel päeval ma mõtlesin lihtsalt läbi astuda, kuna mul nagunii seal kandis tegemist oli ja ma olin pojalt küsinud, et järele uurida, kas nad on kodus ja kas ma võin tulla. Ent kohale jõudes oli mul tunne, et niimoodi ootamatult vist ei olnuks sobiv tulla. Tegelikult tahtsin ma lapselast - väikest Jetet näha. Aga ma nägin, et Kaisal oli nii kiire ja tuhat tegemist käsil, mul oli tunne ei oleks ma tulnud õigel ajal.

Alles see oli, kui Margus mulle igal õhtul helistas ja rääkis, kuidas tal läheb. Marguse kasvatasin ma üksi üles, isa tal ei olnud, jättis meid juba ammu maha. Ma tundsin uhkust, kui ta magistrikraadi sai, ikkagi minu poeg. Aga sellest ajast, kui ta Kaisaga tuttavaks sai, on mul raske teda ära tunda.

Ma ei taha Kaisa kohta midagi halba öelda, aga mul on tunne, et me ei sobi omavahel üldse. No ei leia ühist keelt. Hea on, et ma ei saa tema mõtteid lugeda, aga ma näen ju tema olekust, mis ta minust arvab ja midagi meeldivat seal ei ole. Kaisa on jõukast perest pärit mitte nii nagu meie. Ta vanematel on suur häärber. Võib-olla peabki ta mind vaeseks ja rumalaks.

Nüüd, kus Margus Kaisaga elab, on neil alati nii kiire. Kunagi ei ole aega, et läbi astuda. Jetet mulle hoida ei tooda, võib-olla kardavad, et ma rikun lapse ära. Võib-olla ei ole meie hooviga vana kaheksa korteriga puumaja piisavalt hea nende jaoks. Kaisa on harva käinud minu juures, Margus ikka vahest astub läbi. Kui ma olengi kutsunud, et lähme parki jalutama, ütleb Margus, et neil on alati midagi ees. Kaisa numbrit mul ei ole, ma ei ole ise julgenud küsida ka. Ma ei söandaks talle isegi helistada vist.

Mul oli väga halb kuulda kord, kui ma köögis olin, kui Kaisa sosistas Margusele, et miks ma aru ei saa, et neil on ka oma elu. Ma oma arust ei käi nii palju. Katsun end tagasi hoida. Ma katsusin sel päeval Jetega mängida ja tegin nagu poleks midagi kuulnud, aga süda nuttis sees.

Samal õhtul ma rääkisin oma õe Milviga, kes soovitas mul jätta natuke rohkem hingamisruumi noortele. Et tänapäeva noored ei ole sellised nagu meie omal ajal. Aga mis ma sinna parata saan, et ma end nii üksi tunnen. Kui Margus oma elu elama läks, tegi see mulle palju haiget, nüüd, kus ta on hakanud minust eemale hoidma, on mul raske leppida sellega, et mul pole enam poega.

Ma olen katsunud Margusega rääkida, aga ega temalt sõna suust välja ei saa. Ma ei tahagi neid tülli ajada. Kaisaga olen katsunud rääkida südamest südamesse. Aga ma näen, et ta ei taha midagi kuulda ja on juba ette minu vastu halvasti häälestatud. Ma ei tea, mis tal minu vastu on.

Jõulud pole juba ammu need, mis varem. Varem oli mul poeg. Nüüd veedetakse pühad Kaisa vanemate juures. Minule saadetakse kaart.

Ma ei tea, mis ma valesti olen teinud. Kas on probleem minus või tänapäeva noortes? Ükspäev sain trepil naabrinaisega kokku, kes ka kurtis, et noortel pole nii paljustki aega, et astuks läbi ja tuleks oma vanemaid vaatama.

Ma ei taha palju, et saaks natukenegi osa oma poja elust ja näha pojatütart. Hiljuti sain ma teada, et Jete oli raskekujulise bronhiidiga haiglas, mulle aga keegi midagi ei öelnud. Kui ma Marguse käest küsisin, ütles ta, et nad ei tahtnud, et ma muretsen.

Veel täna ei saa ma aru, mida ma oleksin pidanud teistmoodi tegema Marguse kasvatamise juures, et mu oma poeg mind ei kohtleks nüüd kui võõrast inimest.