Marge elu oli kunagi ilus ja rahulik. Nüüd aga ei tea ta, kas tasub veel jätkata või lõpetada suhe. Ikkagi 50-aastat abielu. Aga T...
Marge elu oli kunagi ilus ja rahulik. Nüüd aga ei tea ta, kas tasub veel jätkata või lõpetada suhe. Ikkagi 50-aastat abielu. Aga Tõnu, tema mees, on nende aastate jooksul muutunud kellekski, keda Margel on raske ära tunda.
.png)
Marie meenutab nende suhte algust. "Oi, kui noored me siis olime. " ütleb ta. Marge oli 18-aastane, Tõnu temast kolm aastat vanem. Kui Marge sai 21, noored abiellusid. Siis oli Tõnu hoopis teine mees. Marge tundis end tema kõrval hästi. Turvaliselt. "Eks see olegi ju see, mida me naised vajame. ". Nende kooselu algus oli ilus. Koos käidi tantsimas ja teatris, kodus olid ikka ja jälle külalised.
Ent aastad möödusid ja argipäev seadis end sisse. Lapsed täitsid nende kodu naeruga, töö ja muud kohustused võtsid oma aja. "Nii me elasime, rahulikult päevast päeva. Suuremaid muresid meil ette ei tulnud. Eks väikeseid tülitsemisi ja nägelemisi ikka, aga kellel neid pole olnud. Naabrid olid head. Vanemad aitasid jõudumööda. "
Ent täna on kõik muutunud. Lapsed on juba ammu oma elu peal, pensionärist Tõnu ei tea aga, millega oma päevi õieti sisustada. Margel on omad tegemised, ta käib sõbrannadega läbi, käib keraamikaringis. Temal juba toimetamistest puudust ei tule, ta on katsunud Tõnule ka elu sisse puhuda, aga tulutult. "Ma ei tea, mis tal on. Sellest ajast, kui Tõnu ema suri, on ta muutunud. Mul on raske teda ära tunda. Ta võib mitu päeva niimoodi vait olla, et sõna ka ei ütle. Ma ei oska sellest midagi arvata. Ma olen küll katsunud temaga rääkida, aga ta nähvab kohe vastu ja läheb lausa tigedaks. "
Marge ei tea, mis siis saab, kui olukord hullemaks peaks minema. Üksi ta ka jääda ei taha. "Sõbrannad on ütelnud, et mul on veel palju ilusaid aastaid ees, kas see kõik ikka on seda väärt, et ma niimoodi lasen ennast kohelda nagu jalamatti. Tee talle kõik ette ja taha ära, aga kus on siis tänu? Aga ma ei kujuta ette, kuidas ma üksi oma päevi õhtusse veeretaks. Ma ei saa ju siit ära ka minna. Siin on minu kodu. Tõnu ma ka ei hakka ju tänavale tõstma, see on sama palju tema, kui minu kodu. Kodu, mis on täis armsaid mälestusi. Parem ma jään ja elan edasi nende ilusate mälestustega, mis kunagi olid kogu minu elu. "
Marge pole lootust kaotanud, et asjad kord muutuvad. Võib-olla aja möödudes leiab Tõnu ka oma endise rõõmsa tuju tagasi. "Võib-olla pean ma talle lihtsalt jätma natuke rohkem ruumi ja aega. Võib-olla tuleb tal siis mõistus koju ja ta saab ise ka aru, et nii ikka ei saa."
Isegi Marge lapsed on andnud emale mõista, et ta peaks midagi ette võtma. Muretsevad isa pärast. Samuti oma ema pärast. Marge hoiab lootusekiirest kinni ja usub, et Tõnu halb iseloom ei süvene ajaga, vaid kaob ühel ilusal päeval. Neil on nii palju ühiseid mälestusi ja häid hetki. Marge ei taha Tõnu maha jätta lihtsalt sellepärast, et see oleks temale endale parem.
Marge ütleb, et tee ei peagi alati roosiline olema ja raskusi tuleb ikka ette, tähtis on kokku hoida ka nendel hetkedel, mis pole kõige ilusamad.
Kommentaare ei ole