75-aastane mees tabati poevarguselt : "Mu pension ei ole nii suur, et ma saaksin sellest ära elada."

     Meie ühiskonnas, kus me oleme harjunud tarbima, elavad eakad inimesed hoopis teistsugust elu. Hiljuti leidis ...

 

 

 Meie ühiskonnas, kus me oleme harjunud tarbima, elavad eakad inimesed hoopis teistsugust elu. Hiljuti leidis üks vahejuhtum aset toidupoes, kus varguselt tabati 75-aastane pensionär. Jaani põuest oli mõned kaubad, mille eest ta maksmata oli jätnud. Mees ohkas vaid, et ta ei suuda sellise pensioniga kuidagi ära elada : "Ma söön ainult kartulit. Muud ei jaksa enam osta."

Jaan ei läinud poodi selleks, et varastada riideid või tehnikat. Ta võttis ainult hädavajalikku : leiba, vorsti ja natuke lihakaupa. Jaanil ei olnud halbu kavatsusi, meeleheide oli see, mis teda tagant sundis. Jaan on eluaeg olnud aus mees, seda võivad kinnitada kõik, kes teda tunnevad. See oli ka ilmselt see, mis liigutas kõiki neid, kes antud olukorda pealt nägid. Jaan polnud mitu päeva korralikult süüa saanud.  

 

 

Õnneks oli turvameeste seas inimesi, kelle süda oli õigel kohal ja selle asemel, et koostada protokoll ja anda asjale ametlik käik, lasid turvamehed Jaanil minna. Ent küsimus jääb : kuidas inimesed nagu Jaan on sattunud sellisesse olukorda? 

 Jaan on kogu elu maalritööd teinud, nüüd aga on tal raske oma väikesest pensionist ära elada. Suur osa pensionist läheb igakuiste ravimite alla. Eluaegne töötegemine jättis Jaanile kroonilised haigused. Jaani pension on 700 eurot kuus, võiks ju arvata, et sellest piisab. Ent paraku see nii ei ole, eriti praeguse elukalliduse juures on ka Jaanil ots otsaga välja tulla. 

 

 

Olles kommunaalid ära maksnud, jääb tal napilt vajaminev toiduraha kätte. Talvel on elektriarve väga suur. Jaan ütleb, et öeldakse küll, et sööge tervislikult, aga mis saab siis, kui inimene ei jaksa enam endale korralikku toitumist ka lubada? Mis sellest rahva näljutamisest nii kord saab?  Jaan ostab kõige odavamat kaupa. Juba ammu pole ta väljas söömas käinud. Iga senti veeretab ta käes enne, kui ära annab . Ja kui ootamatu olukord peaks kätte jõudma, tunneb ta häbi, et on sellisesse situatsiooni sattunud. Hambaarsti ta endale lubada ei saa. Lastelastele kommi osta ka ei jaksa. Lähedaste hauale, kes mitmesaja kilomeetri taha on maetud, ei ole ta ammu saanud. "Üksnes pensionist ära ei ela, aga kes mind lonkavat vanainimest enam tööle võtab? " ohkab Jaan : " Kas tea teate, kui palju praegusel ajal tabletid maksavad?  " küsib ta tõsiseks jäädes. 

 

 

Jaan on pahane. Ta teab, et kõigil on praegu raske ja ta ei ole üksi. Ta teab, et palju on neid eakaid, kes ei söö iga päev sooja toitu, kelle arved on maksmata, kellel ei jätku raha, et vajaminevaid ravimeid osta. Kui palju on tegelikult neid, kes nagu Jaan elavad ühiskonna varjus ja kes vaevu suudavad läbi raskuste toime tulla? Kui palju on neid, kes elavad täielikus vaesuses? Kõige raskem on muidugi praeguse hinnakasvuga hakkama saada just neil pensionäridel, kes elavad üksi nagu Jaan. 

Kõrgete hindade ja väikese pensioniga on keeruline ära elada. Kuidas seda muuta? Mis võiks aidata? Ei saa ju jätta hätta neid, kes on eluaeg tööd teinud ja kasvatanud tulevase põlve üles. Ükski pensionär ei tohiks lugeda sente toidupoes ja mõtelda, kuidas ta järgmise kuuni ära suudab elada. Meie eakad väärivad midagi muud, kui elada vaesusriskis ja muretseda oma toimetuleku pärast.